Sunday, January 30, 2011

Maailma lõpp vist läheneb

või vähemalt nii tundub. Nimelt meie Peter, kes tavaliselt tahab vaadata telekat ja mängida traktoritega, see meie Peter võttis täna hommikul välja lego kasti, pani lammas shauni mängiva teleka kinni ja andis traktori Rebekale, ühe lego klotsi asemele, mida see uudistas. Ja nüüd ehitab ta torni, mina pean ka aitama, sest üksi on ju igav. Täiesti uskumatu ;-) tõe huvides olgu mainitud, et meil ei mängi telekas kogu aeg aga vahest multikaid ikka saab.

Thursday, January 27, 2011

Kõik on terved

tänu Jumalale! Meie pere viirused tunduvad olevat läbi praeguseks. Oleme väga ettevaatlikud ka. Lastega kuskile avalikku kohta ei lähe, poodi, mängutubadesse vms. Peaaegu kõik, keda teame on haiged.
Mitte kusagil käimine tähendab muidugi sündmustevaest külaelu aga tahame terved olla, et tervist kosutama sõita. Järgmise nädala lõpus on plaan teha üks tiir Makedoonia, Serbia, Praha. Kolm kuud Kosovo pinda on piisav, siis lihtsalt peab minema ja ennast tuulutama. Muidu siin küll normaalseks ei jää... Loodetavasti tuleb varsti jälle millest kirjutada. Muideks uus rekord jälle: meie koridori termomeeter näitas hommikul +5 c, liigume jääkapi tingimuste poole! Peaks vist mainima, et koridor on päris suur osa meie majast. Uksest sisse tulles on suur koridor, kust lähevad uksed elutuppa ja kööki ning trepp üles ja teisel korrusel on suur trepihall, kust lähevad uksed kahte magamistuppa. Ühte neist me ei kasuta sest ei jaksa kahte kütta. See suur koridor ja terpihall ongi siis need + 5 alad majas.

Wednesday, January 19, 2011

Rebeka kord on saabunud

ja nüüd on tema meil haige sama viirusega, millest Peter just paranes. Annaks Taevaisa ainult jõudu ja kaitseks teda pisikest, et haigus ei kulgeks nii raskelt kui vennal...

Sunday, January 16, 2011

Lõpuks ometi läheb paremaks

Dilemma haiglaga lahendasime nii, et tõime lapse ööseks koju. On ju selge, et ei ole võimalik jätta kahe aastast last üksinda võõrasse haiglasse kus räägitakse keelt, mida ta ei mõista ja kõik on hirmus ja tundmatu. Samuti ei ole võimalik viia rinnalast kohta, kus on viirushaigustes lapsed. Õnneks Peter paraneb, suur tänu teie palvete ja toetuse eest. Kui me ta haiglasse viisime, siis arvati, et vo peab seal veetma isegi 3 päeva. Päeva lõpuks oli juba nii kosunud, et võis ööseks koju saata ja järgmisel hommikul oli juba nii tubli, et ei pidanudki kohe tagasi minema. See on ju ime, kas pole?
Pristina linna haigla on nähtus omaette. Meid hoiatati küll ette, et on kole ja selle pärast ei olnud šokk nii suur ka. Dejan koguni arvas, et ta ootas hullemat. Haigla poolt ei anta midagi muud kui raudvoodi ja madrats, tooli saab ka kui küsida. Kõik muu tuleb ise tuua. Kui rohtu on vaja, siis pead mineme apteeki seda ostma. Kui mingit analüüsi on vaja, siis võtad selle ja viid ise teises linna otsas olevasse laborisse ja tood vastuse tagasi. Kui me haiglasse jõudsime ja arst oli öelnud mida lapsele vaja on, siis läks Dejan kõigepealt apteeki tilgutikomplekti ja  lahust ostma, siis tõime kodust voodipesu, teki, padja ja kõik muu vajaliku ning lõpuks sai asjaga peale hakata. Haigla ruumid on täiesti kütmata, keset jaanuarit. Sooja vett ei ole, laste pesemiseks tingimusi ei ole. WC on üks kolme ruumi peale ja vetsul on suur aken, ilma kardinata. Kõik, kes sisse lähevad on kõigile näha. Kõikidel ruumidel on rinnust ülespoole aknad, nii et sa näed oma toast kõikidesse ruumidesse sellel korrusel ja kõik näevad sind ka. Prügikasti ei ole ei ruumis ega koridoris, selle eest on akna all õues suur prügimägi ja me nägime oma silmaga, et täpselt sinna akendest prügi visataksegi. Kaasa arvatud meditsiiniline prügi. Koridorid on mustad ja seal jalutavad kassid. Meie ruumis koristaja ikka käis aga see visiit oli nii kiire, et teda peaaegu ei jõudnud märgatagi. Toitu on võimalik tellida, iseenesest söök haiglas asja juurde ei käi, see on eriteenus. Meie küll ostsime oma toidu ise poest. Liftid on sellised vanaaegsed, mille uksed tuleb ise kinni panna, et sõita saaks. Dejan nägi kuidas esimeselt korruselt sprintis üks arst, vastsündinud beebi käe peal, mööda treppe üles neljandale korrusele, operatsioonisaali, sest keegi oli kusagil lifti ukse lahti jätnud...
Loomulikult tulid kõik haiglas viibivad emad vaatama seda ilmaimet, haiglas viibivat isa ja ta sai kuulda nende lugusid. Üks ema oli Albaaniast, sest siinses haiglas olid paremad tingimused... Oli väga kurb näha pisikesi beebisid juba kaua aega haiglas, kõhnad, kahvatud ja õnnetud. Paljud ei teadnud ise ka miks nad seal olid sest neile lihtsalt ei räägita seda. Üks ema ütles, et tuli 5 päeva tagasi regulaarsesse kontrolli beebiga, nad pandi haiglasse ja lapsele antakse vaid vitamiine, miks nad seal on, ei ole keegi öelnud.
Üldse tundus, et  meie Peetrikese second-hand, mõmmide ja linnukestega voodipesu on ultraudupeen, teistel olid võidunud, mõnel isegi verega määrdunud linad, kes teab kui kaua vahetamata. Tingimused olid igal pool kurvad. Õed ja arstid on üldiselt lastega lahked. Täiskasvanute kohtlemine haiglates on jube aga albaania kultuur armastab lapsi ning nendega ollakse õrnemad. Minu arusaamist mööda oleks võinud õed ka tihedamini käia aga kohalike jutu järgi oli see juba päris hea, mida nad tegid.
Päeva lõpuks me kaalusime kahte varianti: kas jätta Peter haiglasse meie sõbraga, keda ta tunneb või tuua koju. Kuna haigla oli külm, valgustatud ja kärarikas. Kolm ruumi on ühendatud nii, et iga kord kui keegi teisest kahest palatist tahtis koridori minna, läks läbi meie ruumi. Ja Peter ei saanud seal magada, beebid nutsid, inimesed liikusid jne, ja ta oli juba nii kosunud, et arst ütles võib kodus käia küll, siis lõpuks otsustasime, et kindlasti on tal parem see öö magada soojas kodus ja kui vaja, siis  hommikul tagasi minna. Hommikul läksin teda vaatama ja kuulsin: emme tahan piima, emme tahan putru, emme tahan juustuleiba ;-) milline balsam emme kõrvadele, kes kaks nädalat on kuulnud ainult, et - ei taha... tahan magada.
Homme hommikul läheme ühe arsti juurde, kes on ravinud palju misjonäride lapsi ja temaga on kõikidel head kogemused. Vaatame mis ta ütleb. Nüüd tuleb vaid loota, et Peter saab hea isu, et tagasi süüa kõik need kilod, mis ta vahepeal kaotanud on.

Saturday, January 15, 2011

Meie Peter viidi haiglasse

kõhuviirusest tingitud vedelikupuudus. Sellega on meil nüüd SUUR PROBLEEM. Isasid haiglasse ei lubata, kultuur on selline. Aga mina toidan Rebekat rinnaga ka öösiti. Rebekat ma ka sinna võtta ei saa. Me vajame imet ja kiiresti! Palun palvetage head inimesed.

Friday, January 14, 2011

Toimus veel üks aastavahetus

seekord siis ortodoksi oma, vana kalendri järgi. Oh taevas, ma ütlen! Väga palju sigu tapeti meie tänaval ja süüa tehti kohe aastaks ette. Küla keskväljakul toimus pidu ja kontsert. Meie juurest on keskväljakule 20 min kõndida aga muusika kõlas aknasse nagu oleks siinsamas. Vaesed inimesed, kes sealsamas kõrval elasid aga noh, eks nad pidutsesid nagunii.
Meiegi olime pidusse kutsutud aga jäi ära seekord. Läksime magama hoopis. Haigus on oma ringiga Dejani kallale jõudnud ja ta vaevleb samas kõhuviiruses, mis Peetrikesel oli. Pole just pidutsemise enesetunne.
Üldiselt on nii, et Rebeka on juba täitsa ok, täna sai oma viimased antibiootikumid, natuke köhib veel aga muidu täitsa tubli. Peter on kõhna, kahvatu, siniste silmaalustega ja tahab lamada voodis ja vaadata telekat. Seda kõike meie endise energiapommi asemel. Eks peame nüüd hakkama teda tasapisi paksuks söötma ;-)
Mina olen muidu ok aga vasak kõrv ei kuule üldse ja valutab, parem on ka kehvem, iga päev on palavikku ka. Täna lähen jälle arstile näitama. Kõrvaarst ütleb, et praeguseks ei tohiks olukord enam nii paha olla, st midagi on valesti... Ja Dejan on voodis kägaras ja soovib surra.
Selline lugu siis. Loodetavasti näeme me mõnel tuleval aastal rohkem mis toimub. Põnev ju teada kuidas see aasta vahetamine siis käib.

Monday, January 10, 2011

Kus on sinna tuleb juurde

meile siis viirusi seekord. Vaene väike Peter on kõhuviiruses ja oksendab hommikust saati, kõht on ka lahti. Ma mitte ei taha mõelda mis juhtub kui Rebeka selle saab. Ja mina just hakkasin lootma, et esimene meist paraneb.
Praeguseks oleme selle aasta esimesest päevast alates kogu aeg raskelt haiged olnud. Seda on ju palju, kas pole?
Minul ja Rebekal on kõrvad haiged ja minu omad eriti rängalt, kohe veritsemiseni välja.
Palun öelge meie vaesekeste eest mõni palve kui teil aega on. Arst just ütles, et Peter peab äkki haiglasse minema, tal ei seisa midagi sees ja asi kisub ohtlikuks.
Iga palve on teretulnud.

Saturday, January 08, 2011

Kommetest veel

Selge see, et igal maal on oma. Siinmaal võib palju huvitavat näha. Meid ei ole küll ühtegi pulma veel kutsutud aga olen eemalt märganud, et näiteks pulma autosid ei kaunistata valget lintide või lillede vms vaid kokku keeratud käterätiga. Igal autol on rätik seotud esiklaasile paremale poole  alla nurka. Pruutpaari auto on kaetud paberist lehvikutega ka ja eriti uhke käterätiga. Ma ei ole suutnud veel aru saada mida see käterätik siis sümbloliseerib, kõik ütlevad, et noh komme on selline ju aga miks ei ole veel keegi osanud seletada. Ehk kohtan kunagi kedagi targema, kes teab ka midagi ajaloost. Siin maal üldse armastatakse neid paberist ja plastikust kaunistusi, päris lilli vaevalt, et keegi üldse kunagi ostabki. Ühel päeval Dejan leidis lillepoe kaubanduskeskusest ja läks oma naisele lilli ostma, vaene müüja läks ähmi täis. Tema poes polevat siiani ühtegi meest käinud ja ta olevat ka esimene, kes lõikelilli ostis. Tavaliselt ostetakse ikka kaktusi või kunstlilli. Naabrivanaema oli rõõmus lilli nähes kui Dejan koju tuli, ütles, et ometi kord näeb ta tõelist meest ;-) Pulmade puhul kaunistatakse õueväravad ka plastikust lehvikute jms ja see peab püsima vähemalt pool aastat, et ikka õnne oleks. Pulmi peetakse vähemalt 3 päeva kui mitte kauem ja süüakse ja juuakse nii, et vähe pole. Mitu suurt siga kaotab oma elu. Pillimehed on väga tehtud mehed. Neil peab olema jaksu pasunat puhuda kohe mitu ööpäeva järjest.
Kui keegi on peres surnud, siis kantakse musta riietust terve aasta ja keeldutakse kõikidest pidudest välja arvatud Krsna Slava. Minul on vahest raskusi aru saada, kes täpselt leinab ja kes mitte, sest tegelikult on enamus inimesi mustas. Pimedas autoga sõitmise teeb see igastahes õudseks. Teed on kehvad, ilma valgustuse ja kõnniteedeta ja kõik jalakäijad on mustas. Peab ütlema, et Eesti helkurikampaania on üks ütlemata mõistlik üritus, mul on suur kiusatus siinmaal hakata helkureid jagama ;-).
Krsna Slavale on meid juba kutsutud ja see on  Püha, Pühade Püha! Igal korralikul ortodoksi perel on oma kaitsepühak ja pühakul on nimepäev ja selle nimepäeva tähistamine ongi Krsna Slava. Kõigile antakse isegi töölt vaba päev, et seda tähistada. Eriti õnnelikud on siis need inimesed, kelle pühakul on kaks nimepäeva ;-)
Aasta aega kogutakse raha ja siis kui KS saabub, kutsutakse majatäis külalisi (keeldumine on solvav, kui sa just suremas ei ole) ja preester. Preester õnnistab maja ja pärast seda läheb peoks. Süüakse ja juuakse hommikuni. Iga külaline toob oma veini ka kaasa kingituseks, nii et joogipoolist jagub. Tavaliselt inimesed kulutavadki oma aasta säästud sellele peole. Pühakut tuleb ju moosida. Päev pärast KS-t ära parem inimesi tülita, neil on hirmus peavalu ;-)
Sarnane suur söögi ja joogipidu on siis kui beebi sünnib. Enamasti on ema veel lapsega haiglas aga isa juba pidutseb kodus. Hiljem kui ema koju saabub, eks siis pidutsetakse veel. Mul tuleb õudus peale, mõeldes kui palju tööd see vaene äsja sünnitanud naine peab tegema, et kõiki külalisi rahuldada. Oma toidu toomine pole kombeks ja perenaise aitamine köögis ka mitte. Komme on, et pere noorim naine teeb kõik tööd. Keedab, küpsetab, koristab, kütab ja hoolitseb laste eest, peseb pesu ja talvel lükkab lund ka. Vanemate naiste rõõm ongi saada noorem minia majja orjaks. Üldiselt elatakse mitu põlvkonda ühe katuse all. Meie naabritel on 4, vanavanemad, poeg oma naisega ja nende poeg oma naise ning pisikese pojaga. Tööjaotus on nii, et vanaema koob, ema hoiab lapselast ja teeb üht-teist veel, vastavalt vajadusele ning noor minia teeb kõik ülejäänud. Kui on suur hooaja töö (näiteks viljakoristus vms, siis kõik töötavad muidugi) Mehed üldiselt suitsetavad ja targutavad. Meie naabrivanaisa on erand selles suhtes, tema hoolitseb loomade eest. Ju talle meeldib see amet. Kui mina haigeks jäin, läks Dejani pesu välja kuivama panema ;-) ja  põhjustas sensatsiooni aga inimesed võtsid imeliku nähtust rohkem positiivse kui negatiivsena. Räägiti, et vau mis tubli mees, pean oma pojale ka eeskujuks tooma (mitte endale loomulikult ;-))

Friday, January 07, 2011

Oh aegu oh kombeid

ma ütleks. Selle kohta kuidas siin maal jõule peetakse nimelt. Eile oli jõululaupäev õigeusulistele. Igal pool trummimäng, pasundamine, joomine, õhupallid. Nimelt mindi metsa kuivanud tammepuud tooma, et see siis täna pidulikult kirikust toodud tulega ära põletada. Mulle tundus kõik see pidutsemine rohkem serbia natsionalistide joomapeona, lipud lehvisid, hulk rakia pudeleid vedeles tänavatel, tühje muidugi. Kisa kära ja paugutamine. Ma ütleks, et need Eesti jõulud on ikka väga teistsugused. Täna oli suur tseremoonia kirikute ja kloostrite juures, et puu süüdata. Meie kahjuks vaatama ei saanud minna sest oleme jätkuvalt kõik väga haiged. Eriti mina ja Rebeka. Meil on nüüd kõrvapõletik, minul eriti jube, sest kõrva trumminahk lõhkes ;-( Rebeka on uskumatult hädine ka. Mõlemad sööme antibiootikume. Minuga on raske sest olen allergiline just sellele ant-le, mida rinnaga toitvatele emadele soovitatakse. Vaene arst pidi kohe internetist abi otsima ja lõpuks määras rohu, mida apteeker soovitas... usu või ära usu.
Lisaks on jõulukommete hulgas jagada üksteisele kotikesi pähklite, kastanite ja õuntega ning küpsetatud sealiha. Me ka saime ainult, et haigetena oleme kõik nii isutud, et keegi ei söö. Peter on paranenud ja energiat täis aga ikka veel isutu ja näeb välja nagu anorektik, pükste sees poissi polegi. Nädal aega söömata on mõju avaldanud. Ega me teda ei näljutanud, ta ise keeldus. Täna sõi 2 ampsu banaani, pool küpsist ja tüki juustu. Õnneks ta vähemalt joob. Rebeka on jätkuvalt peamiselt piimatoidul aga ka temal pole mingit isu oma lisatoidu järele. Mina olen vee ja tee toidul. Vahel õnnestub muud ka sisse suruda. Puht mõistusega võttes, et midagi peab ju sööma.
Kui on tõesti tõsi, et aasta esimesed päevad otsustavad, milline terve ülejäänud aasta tuleb, siis on mul meist väga kahju...
PS tegin jõuluprallest mõne pildi ja video ka, panen need kunagi üles

Tuesday, January 04, 2011

Rekord on purustatud

meie koridoris ei olegi enam +10c vaid on hoopis +8c :-( et siis korralik külmkapi temperatuur. Kui ükskord sügavkülma kraadideni jõuame, siis lülitame külmkapi välja ja hoiame kõike kraami esikus. Ehk saame siis veidi väiksema elektriarve...

Monday, January 03, 2011

Aastavahetus Kosovo moodi

käib suure pauguga. Te ei kujuta ette kui palju pürotehnikat on võimalik müüa! Ja kohe igal pool ja kesklinnas ikka lahtisel tulel küpsevate kastanite kõrval (ilma naljata), päris kõhe hakkas. Kui ei ole sellise paugutamisega harjunud, siis käi parem pea all või võta uut aastat vastu köögi laua all koos koeraga. Naabrid räägivad ka, et kui pidu juba tõsisemaks on läinud, siis tuuakse välja peidetud relvad ja paugutatakse nendega ka. Albaanlased serblaste külade poole ja serblased albaanlaste külade poole. Väga julgustav igastahes. Meil ei tekkinud mingit soovi uue aasta saabumise hetkeks õue minna. Jõulukaunistused, või siis näärikaunistused ilmusid ka välja aastavahetuseks. Pristina on päris kena, teised linnad mitte nii kenad. Paistab, et pealinnadel on üldiselt raha rohkem, et maitsega inimesi kaunistama saada. Ja jõuluvanasid liigub ringi oi kui palju. Neile võib maksta ja siis koos pilti teha.
Meie perele saabus uus aasta uute viirustega. Õhtul käisime sõpradel külas, oli palju head toitu ja palju pisikesi lapsi, kes tulid õhtuse mölluga üllatavalt hästi toime. Ainult Peter oli erakordselt viril ja nuttis iga asja peale. Põhjus selgus öösel. Palavik tõusis kõrgeks ja hommikul hakkas köhima ka. Mina järgnesin talle järgmisel päeval. Dejan ja Rebeka on veel terved. Annaks Taevaisa, et nemad pääseks, äärmiselt ebameeldiv viirus on, ma pean ütlema. Pole juba ammu ennast nii kehvasti tundnud.
Viirus tegi korrektuurid ka meie uue aasta plaanides. Nimelt tahtsime käia Serbias vanavanematel külas ja natuke edasigi reisida, et veidi siinsest elamisest puhata. Noh, nüüd ei reisi me vähemalt nädala või paar.
Haigustest rääkides saime me lisa haridust naabritelt ka. Mingil põhjusel tuli nendega kohvetades jutuks laste kõhu parasiidid ja naabrite vanaema rääkis täie tõsidusega, et siis on kõige targem minna kohaliku posija juurde, sest kõiksugu parasiidid on tegelikult pahad vaimud. Tema on ise näinud kuidas posija tõmbas lapse kõrvast 30 ussi välja. Sama kinnitasid ka pere teised naised. Mehed olid rohkem seda meelt, et kõik ussid tuleks välja ravida rakiat juues (rakia on kohalik samakas, mida igaüks täiesti seaduslikult kodus teeb, st ei ole keelatud teha). Külarahvas olevat üldiselt väga posija usku ja eelistavad teda arstidele. Arsti juurde minnakse ikka siis kui kohe kuidagi enam ei saa.
Et siis head uut aastat meile ja teile ka!