Thursday, November 28, 2019

Meil siin värises maa

Kõik see juhtus üleeile. Mina ise midagi ei tundnud, sest värisemine toimus öösel kell neli ja meie juures oli üsna vaikne olnud, natuke kõikus. Selle eest oli Pristina kesklinnas korralikult värisenud, inimesed ärkasid üles ja puha, midagi õnneks katki ei läinud. Värisemise kese oli Albaanias ja seal on küll olukord väga õudne.
Kõik meie sõbrad ja tuttavad, kes seal kandis elavad on teada andnud, et nendega on kõik korras, aga palju on neid, kes nüüd talve alguses lageda taeva alla on jäetud. Durresi linna evangeelse koguduse maja on ka rusudeks. Inimesed on surnud, haavatud, kadunud ja kodutuks jäetud.
https://www.bbc.com/news/world-europe-50555776
Eile vaatasime kuidas pikad read Kosovo sõjaväe transporti Albaania piiri poole sõitis, appi. Oleme uudistest näinud, et ka Serbia ja teised riigid on appi läinud. Õnnetuses unustatakse rumal vaen ja ulatatakse abikäsi, tänu Taevaisale selle eest!
Palvetage Albaania pärast, sõbrad!
Täna on tänupüha, alati on põhjust tänulik olla, mõnikord võib see väga raske tunduda, et ikka tänada, aga vaadates, mis maailmas toimub, siis saame aru kui hästi meil ikka on.
Kosovos unustatakse tavaliselt tänamise osa, aga homset musta reedet tähistatakse väga agaralt. Meie ei käi sellel päeval põhimõtteliselt üheski kaubanduskeskuses, seal võib surma saada nagunii, tohutud rahvamassid üksteist pikali jooksmas. Usun, et saame oma jõulukingid tehtud nagunii.

Olgem siis tänulikud ja palvetagem abivajajate pärast, Albaanias on seda praegu väga vaja.

Monday, September 30, 2019

Mõned naljad ka

Jakob (peaaegu 7) ütles mulle, et ma väga tahaks käekella, aga meil on ju vaja Eestisse kolides maja ja raha, me ei saa koguaeg uusi asju osta, ma võtan lihtsalt sinu oma omale :-P
Peter (11) räägib õhtul, et ma hakkan tõesti vanaks jääma, jalad juba valutavad :-D

ja üks pilt ka: viimaseid päevi kuueaastane naudib elu, massaaži toolis




Monday, September 16, 2019

Maisipõllud ja päikeseloojang


ja kvaliteetaeg pojaga ;-) ja jah, meil on ikka veel suvi, ilmateate kohaselt peaks see ka varsti läbi saama, seni aga naudime. Ning taamal on mäed, need mille taha päike kaob.

Monday, September 09, 2019

Kõik, kõik on uus septembrikuus

meie puhul siis ka kool.
Alustasime uut õppeaastat uues koolis. Kooli peamine valiku kriteerium oli, et tegu on kristliku kooliga ja eriti lahkelt on oodatud misjonäride lapsed, kõik teised ka muidugi.
Kooli algus Kosovos on üldiselt väga erinev Eestist, kus pannakse ilusad riided ja võetakse lilled ning minnakse aktusele. Meile tuli kohe tunniplaan ja esimesest päevast algas täis õppetöö. Esimeseks päevaks soovitati panna riided, mis sobivad kehaliseks kasvatuseks ka, pealegi oli ilm väga kuum ja ülikond oleks igal juhul olnud liig mis liig. Õpetajale lillede viimise kommet ei ole, meie oleme vahel ikka viinud, aga selles osas on raske järjekindel olla, poodides on kehv valik ja oma aia lilled on aastati erinevad, tänavu polnud palju võtta.
Lastel oli esimene koolipäev ikka liblikatega kõhus, aga kõik läks hästi ja uus kool võeti kokku Jakobi sõnadega: uus kool on parem, lahkem ja maitsvam! Ehk siis kooli söökla toit on hea, õpetajad ei karju ja üleüldse on kõik paremini korraldatud. Ainus suur miinus on koolitee pikkus, hommikune äratus toimub kell 6, kell 7 tuleb koolibuss ja 7.50 algavad tunnid, iga päev on 7 tundi, koju jõutakse kell 4 ja siis on veel vähemalt 1 h koduseid töid, väga väsitav lastele. Nüüd on siis nii, et õhtul tuleb olla juba kell 8 voodis, elu on näidanud, et mõned lapsed ei ole kasutuskõlblikud kui nad 10 h ei maga.

Üks pilt esimesel koolipäeval uue kooli ees:



Osaduse keskuses alustasime ka täna ja juba on esimesed lapsed kohal. Meie õpilased on eriliselt vaimustuses ja pidevalt juhtub, et kui kohtame mõnda last tänaval, siis karjutakse kohe üle liiklusmüra: tere õpetaja! Kas kool algab homme ;-) Vähemalt 10 last on juba endast märku andnud ja mõned on uued ka.
Loodame ja palume head aastat meile kõigile, paluge teie ka!

Sunday, August 18, 2019

Oleme tagasi Kosovos

ja naudime suvesooja.
Aed on vahepeal metsa kasvanud, sellega tegelen tasapisi. Mustad- ja punased sõstrad, nii vähe kui neid oligi, on hukas, ehk vanaks jäänud. Fluffy, koer, kes meid omandas, on suvega kaduma läinud. Lapsed tänavalt väidavad, et jäi auto alla ja maeti maha, teeme leinaminuti tema mälestuseks. Tänavatel käib usin ehitustöö, vähemalt üks ringtee tuleb juurde, ehk saab sellest ka abi olema, et ummikuid väheneks. Uusi maju kerkib ka.
Ilm on mõnus ja soe, eestlasele ;-) kohalike arvates liiga kuum. Elame sisse, naudime head kohaliku toitu, uuendame suhteid sõprade ja tuttavatega, lapsed on enamuse ajast jooksus, vahest keegi tormab sisse, haarab kausist tüki arbuusi ja kaob jälle, suvemõnud!
Mina siin sean maja jälle elatavasse olukorda, koristan, pesen, kokkan jne.
Kirikus oli ka täna tore ja eriti tore oli pärast kirikut üks kena lauaosadus kohalikus restoranis, hea ja odava toiduga. Elu hakkab vaikselt joonde saama!
Tulge meile külla, veel jõuab ;-)

Tuesday, July 30, 2019

Tervitused Eestist

Viimased kuud on olnud siin vaikus ja see on peamiselt sellepärast, et oleme Eestis ning Kosovost nagu polekski midagi rääkida. Eestis on tore, aga varsti saab see aeg ka läbi ja läheb tagasisõiduks. Oleme külas käinud ja natuke reisinud ja rannas vedelenud, see oli ka väga mõnus. Ilusatest kohtadest on ka palju pilte, hingekosutuse osa ;-)










Wednesday, May 22, 2019

Õnne alus

lõpuks ometi saabus päikeseline päev ja see juba on midagi. Normaalselt on meil Kosovos soe ja mõnus mai, nii et Eestisse saabudes on juba annus suve käes, see aasta mitte. Isegi mu roosid alles hakkavad avanema, normaalselt oleks kõik juba suures õies.
Õnnest veel üks selline tore lugu: eile oli meie 3-5 aastaste klassis küsimus, millal sa oled kõige õnnelikum? Tunni teema oli emotsioonid. Vastusevariandid olid näiteks sünnipäev, jõulud jne. Lapsed vastasid üksmeelselt: siis kui ma Jumbosse lähen! Jumbo on Kreekast pärit ja väga suur mänguasjade pood. Paradiis laste meelest ;-D

Wednesday, May 01, 2019

Maikuu päike

on kadunud :-(
Aga muidu on kõik hästi, eestlaste grupp käis külas ja loodetavasti veetsid kõik suurepäraselt aega, meile nad meeldisid, tõelised härrased ja daam. Ega ontlikelt inimestelt muud ei ootagi. Minul hakkab nende voodipesude ja rätikute pesemine peaaegu lõpule jõudma, lastel on mõned vabad päevad ja naabrimees on rakia tegemise masina õuele huugama pannud ;-)
Nüüd tuleb veel hommikukohv lõpuni juua ja mõelda põhjalikult läbi tänane päevaplaan.

Nii valmib õunaviin.

Monday, April 22, 2019

Igasugu inimesi leidub...

Selline pilt elust:
Meie maja ees tänaval mängib kamp lapsi jalgpalli, aga üks kuueaastane poisike on millegipärast mängust välja jäetud. Ei teagi mida ta siis tegi või ütles, et teised temaga tegemist ei tahtnud teha. Meie PA oli kambas. Järsku kuulen tolle väljajäetud lapse ema teistega pahandamas, et miks nad tema pojaga ei mängi ja veel, miks PA on mängus, ta on nagunii välismaalane ja läheb mõne aasta pärast minema, lapsed peaksid ikka oma küla omasid hoidma ja nad mängu võtma...
Ei teagi mida ma siis lootsin, et pärast 8,5 aastat siin elamist äkki oleks juba oma?
Ja miks peaks üks normaalne ema ütlema lastele, et jätke keegi teine mängust välja? Oleks ju täiesti elementaarne, et lastele öeldakse, et mängige kõik ilusasti koos???

Ilusat Ülestõusmispüha!

Sellised munad said seekord, hulk lapsi lubas agaralt aidaga, aga töö tegi ära ikka allakirjutanu...

Kook tuli ka selline tore, kevadine

See, mis roheliseks teeb on spinat ;-) lapsed küll olid närvivapustuse äärel, aga sõid ja ei virisenud!




Wednesday, April 17, 2019

Kuidas Kosovos pangakaarti kätte saada

kui sa oled olnud see õnnelik inimene, kellel lõpuks on õnnestunud arve avada, kõigest hoolimata ja sa omad pangakaarti, siis ühel päeval selgub, et kaart vajab pikendamist. Lähed panka ja mainid seda, nemad ütlevad, et oh jah, me teeme ära ja saadame postiga. Sina ütled, et oh, pole vaja, ma tulen ise järgi ja nii jääb. Järgmine asi, mis juhtub, on see, et mõne kuu pärast saad pangast sõnumi, et kaart on valmis ja saadetud postkontorisse number 1, Prištinas. :-0 Meie muideks elame 10 km Prištinast väljas. Lähed postkontorisse nr 1 ja seal on lahke daam, kes ütleb, et siin küll midagi ei ole, aga vaadake postkontorisse nr 10, aadress seal ja seal. Kuna parkimiskohta leida on raske, siis jätad auto sinna, kus on ja lähed jala, kuna on kiire, siis jooksed. Postkontoris nr 10 öeldakse, et siin küll midagi ei ole, aga ma arvan, et teie asjad saadetakse postkontorisse nr 6, (see on see, kus meil on postkast, kuna postiljonid töötavad halvasti ja suvaliselt ning aadressid muutuvad, nii on postkast üks turvaline valik, loogiliselt võetuna olekski pidanud olema algusest peale nr 6). Aga edasi - jooksed postkontorisse nr 6 ja lahke daam ütleb, et on jah siin, kohe toon. Otsib ja otsib, teised tulevad appi, otsitakse 20 min ja siis tuleb üks mees, kes teatab, et oli jah siin, aga ma saatsin selle edasi H küla postkontorisse :-0 (H küla on meie naaberküla, aga meie külas on ka Kosovo postkontor, miks siis sinna saata???) Selleks ajaks on sul aeg läbi saanud ja sa pead tööle tagasi minema. Järgmisel päeval lähed H küla postkontorisse, kust öeldakse, et ei siia pole küll midagi tulnud, aga ehk homme tuleb, võtavad telefoni numbri ja lubavad teada anda. Palud neid veel härdalt, et palun ärge seda ühelegi postiljonile andke, ma tulen ise järele, annavad lubaduse ja lähed tööle tagasi.
Järgmisel päeval tulebki sõnum, et kaart on siin, võib järgi tulla. Ülejärgmisel päeval õnnestubki minna ja imekombel on kaart ikka seal, saad kätte.
Siis aga tuleb sõnum pangast, palun ärge mingil juhul täna oma kaarti aktiveerige, tehke seda homme :-0, ootame siis nüüd homset...
Aga hea, et niigi läks. Olen kuulnud ka hullemaid lugusid, kõige kehvem on kui ükskõik mis teade satub postiljoni kätte, siis on see kas igaveseks kadunud või saabub mõned kuud hiljem.
Üks meie tuttav viidi käeraudus kodust kohtusse, sest ei olnud ilmunud mingile kuulamisele, selgus, et kutse polnud kunagi kohale jõudnud. Postiljon väitis, et keegi polevat kunagi kodus olnud, ainult et neil on vanaema alati kodus, ta ei käi kunagi kusagil...
Teine tuttav avastas, et pangakaardile trükitud aadress oli vigane (siin pannakse aadress kaardile) ja palus seda parandada, selgus, et panga arvutisüsteemis oligi ainult vigane versioon tänava nimest ja läks 2 nädalat enne kui nad said lõpuks kuskilt kõrgemalt ja kaugemalt loa tänava nime parandamiseks, aga vahepeal tuli ilma pangakaardita hakkama saada.
Nii et lõppkokkuvõtes, polegi kõige hullem lugu ;-P

Sunday, March 31, 2019

Soe ja ilus kevad

lõpuks ometi! Kõik õitseb ja lõhnab ja päike paistab, tuleb kohe tunne, et elu on sees ;-)
Eile jätkus isegi energiat terve maja koristamiseks, sellist asja pole juba ammu olnud, st koristanud olen ikka, aga mitte energiaga, ikka energia arvelt.
Sellel nädalal saatsime ära oma toreda aktsion tiimi, kohe kahju oli. Nagu öeldakse, et külalistest on ikka rõõm, siis kui tulevad ja siis kui lähevad, eriti kui lähevad, aga nendega küll nii ei olnud, siiralt oli kahju nii toredaid inimesi ära saata. Meil on neid tiime nüüd käinud juba 7 aastat ja 26 inimest, kõik toredad ja tegusad, aga tavaliselt oli ikka, nii et kui nad läksid, siis oli isegi kergendus, et ei pea enam nende eest vastutama. Seekord ei olnudki millegi eest eriti vastutada, nii iseseisvad ja tegusad olid nad kõik, tõesti oli kurb.Üldiselt on tulijad 18-19 aastat vanad, paljud pole veel eriti täiskasvanud, aga õnneks on erandeid.
Lastel on koolivaheaeg ja neil on ka elu sees, pole neid juba ammu näinud, täpselt nii nagu õige lapsepõlv peaks kulgema, sõpradega õues. Nende poolest pole kooli muidugi üldse vaja, kangesti tahaks koduõppele jääda, aga mitte õppida. Milles see koduõpe siis seisnema peaks ei ole mina veel aru saanud.
Lisaks on meil nüüd koer, mitte, et me teda võtnud oleks, ta tuli ise ja otsustas aeda elama asuda, ei kavatsegi ära minna. Kutsu on täiesti puhast tõugu krants, madalamat sorti, musta-valge laiguline ja pigem karvane, lapsed panid talle nimeks Fluffy-Puffy (Tupsu siis eesti keeles?) Toakoera ei saa me kahjuks pidada, esiteks on ühel lapsel koerte vastu allergia, teiseks reisime me iga aasta mitmeks kuuks ära ja koer ei mahuks kaasa, allergia pärast ei saaks võtta autosse nagunii ja meil ei ole selliseid naabreid, keda usaldaks elusolendi eest hoolitsema. Aga aeda sisse ta kolis, ära ei lähe ja magab meie majaomaniku garaažis. Me panime talle kausiga vett ja aegajalt saab süüa, sama mida isegi sööme, kui üle jääb, vaevalt, et hulkuval koeral eriliselt peen dieet on, sööb mida saab. Abitu ei paista ta olema, haugub nagu oskab ja eks ta peab siis ise enda eest hoolitsema kui me ära oleme. Loodame, et naabrid talle vähemalt vett panevad. Teoreetiliselt võiks ta ju aia koeraks teha, aga meil on väga väike aed ja suurema vihmaga ujutab see korralikult üle, pole just parim koht kuudi jaoks, esialgu jääb siis nii nagu on, elab ise ja meie pakume väheke tuge.


Nüüd lähen teen tassikese teed ja istun verandal ja imetlen kevadet.
Kena kevadet!

Tuesday, February 19, 2019

Armastus ja täitsa eesti keeles ;-)

Käisime oma meeskonnaga Serbiat avastamas ja leidsime sellise toreda lillelise seina Novi Sadi keskväljakul:

Eesti keel kohe keskel ;-)
Novi Sadis tähistatakse traditsiooniliselt Valentini päeva aegu armastuse festivali. Tegi meie päikselise päeva veel natuke päikselisemaks!

Tuesday, February 05, 2019

Selline tähtis päev




Alati tore meenutada kui noored ja saledad me oleme olnud ;-)


Tuesday, January 01, 2019

Head uut aastat!

Ilus päikeseloojang külas.
Olgu meil kõigil kaunis ja õnnistatud aasta ;-)