Thursday, October 15, 2015

Elu läheb liiga kiiresti

Kuidagi üldse ei ole seda aega, et kirjutamisega korralikult tegeleda aga rääkida on tegelikult palju ja eriti tore, et rääkida on pigem headest asjadest.
Pärast 5 aastat Kosovos (jah, varsti on aastapäev, see oli 29. oktoober 2010) võib viimaks ometi näha, et toimib, tõesti toimib suurepäraselt. Klassid on täis, lapsi tuleb iga päev juurde, lapsevanemad paluvad härdalt avada uusi gruppe. Meie ajad on kõik täis, klassid toimuvad hommikul ja õhtul, igal tööpäeval. Aga see kõik võttis 5 aastat kõva tööd ja mõnikord lootusetust.
Üks meie uutest vabatahtlikest, J, on spetsialist erivajadustega laste koolitamisele ja juba on esimesed lapsed kohal ka ning nende vanemad väga tänulikud.
Taevaisa on imeline ja teeb suuri asju. Nüüd oleme siis selles punktis kus ruumi ja inimesi hakkab väheks jääma, ausalt - mina küll ei oleks iialgi uskunud, et see ka võimalik on. Rõõm on tööst ja lastest, kes õnnelikult õpivad, rõõm on oma lastest ka, et nad leiavad uusi sõpru ja saavad kogemusi.
Peter tuli täna koolist ja rääkis suure vaimustusega Ema Teresast, nad olid temast õppinud. Kosovolased, albaanlased ja makedoonlased peavad teda kõik enda omaks ja rahvuskangelaseks. Eks ta elaski igal pool natuke. Ta sündis Skopjes aga vanemad olid Kosovo albaanlased. Nende hulgas on katoliiklasi küll, väidetavalt olidki albaanlased kõigepealt rooma katoliiklased ja alles Ottomani impeeriumi repressioonide tagajärjel pöördusid islamisse, enamu neist. Aga osad säilitasid oma katoliku usu ja tulid isegi sellega Türgist eksiilist tagasi. Neist on veel mitu küla säilinud tänapäevalgi ja Pristinas on suur katoliku katedraal.
Ema Teresast ja ühest teisest rahvuskangelasest, Skanderbegist õpetatakse koolides suure uhkusega aga üldiselt unustatakse mainida, et nad mõlemad olid kristlased ja tegid kõike seda head, mis nad tegid ikka Kristuse nimel. Lihtsalt olid head inimesed ja näe kui tublid. Meie Peter käib küll väidetavalt mitte religioosses koolis aga õpetus lähtub ikka sellest, et enamus lapsi on moslemid.
Vahest kohe ei teagi mis oleks lapsele parem kas koduõpe või kristlik kool või siis selline kool kus asju õpetatakse teatud nurga alt. Eks igal pool õpetatakse ju mingi nurga alt ja koolis saab ta kindlasti olulisemalt laiema silmaringi kui siin minuga kodus võimalik oleks. Õnneks on neil väike klass ja kristlasest õpetaja, asi seegi.
Nüüd aga on küll tuduaeg, silm ei seisa lahti. Head ööd!

Thursday, September 24, 2015

Tänane kogemus

eilsele jutule lisaks. Kunagi olen siin isegi juba kurtnud hariduse kohutava olukorra üle. Korrumpeerunud, motivatsioonita õpetajad ja õpilased, kohutavad tulemused tööturul jne. Makstakse rahas ja teenustes ja kõike saab osta.
Astusin sisse kohaliku poodi. Seal on noor, väikest kasvu, paksuke müüjanna. Alati närib nätsu ja kasutab täiesti kohutavat sõnavara, ilma liialdamata on iga kolmas sõna ropp. Kuulsin pealt kuidas seesama näitsik kõnetas poodi astunud vanemat naist: kuule sina, mul ei ole piippiip (paar roppust) aega seda seminaritööd kirjutada, mida ma pean tegema? Naine, kes siis ilmselgelt on tema õpetaja, vastab: mine internetis seminaritöödpunktkomm lehele ja prindi üks välja, küll ma ära arvestan.
Usun, et jäin neid täiesti ebaviisakalt suu ammuli jõllitama. Eks ma üllatusin sellest ka, et see tüdruk üldse õpib aga mida muud sellest ühiskonnast veel peaks ootama. Tean mitmeid meie naabreid, kes ei ole võimelised kasutama internetti rohkem kui facebook, ei oska emailigi saata ja need on kõik kõrgharidusega inimesed. Kujutage siis ette ülikooli. See müüjannake oskab vähemalt seminaritööd alla laadida...

Wednesday, September 23, 2015

Muutub midagi ka või?

Tavaline küsimus ikka ja jälle, siit ja sealt.
Hakkasin siis mõtlema, et muutub siin siis üldse ka midagi või. '
Kui midagi tõeliselt muutub, siis ehk minu suhtumine. Kosovosse saabudes tundsin suurt vastikust prügimägede vastu ja moekauplused šokeerisid sõnatuks, nüüd ei pane prügi nagu enam tähelegi ja kohalik mood ajab ehk natuke muigama. Isegi ei eelda enam, et miski kaup võiks olla originaal ja pigem üllatab kui on.
Ainuke asi, mis ikka veel närvidele käib on kohutav seksism ühiskonnas. Tundub, et siin on ainult kaks asja, millest ollakse võimelised mõtlema ja teine on raha.
Mõned päevad tagasi läksin jalutama, värsket õhku hingama ja kerge füüsiline koormus ka. Ühel hetkel panin tähele, et mõned autojuhid lehvitavad või näitavad midagi. Vaatasin siis täpsemalt ja sain aru, et mulle näidataks märki, mis tähendab, et nende arvates olen ma seiklusi otsiv daame või müüdav naine vms.
Idee sellise asja taga on arusaam, et naine peab istuma kodus, koristama ja kokkama. Kui naine kõnnib üksi, väljas, maanteel, kuhu tal mingit asja ei ole, siis ilmselgelt on tal ainult üks vajadus ja huvi. Mingit muud põhjust väljas litutamiseks olla ei saa. Miks peaks keegi tahtma füüsilist koormust, kui selle saab koristades ka kätte. Tõsine küsimus muidugi.
Tõtt öelda võib siin ka juba muutust märgata, kui 5 aastat tagasi oleksin hakanud mõtlema, et mida ma nüüd valesti tegin, et midagi sellist ära teenisin, siis nüüdseks on selge - mina ei tee midagi valesti, ma ei ole kunagi väljakutsuv, kõvasti meigitud või vulgaarne. Aga see ühiskond siin on kohutavalt vale. Kui üks harimatu, räpane, labane mees mõtleb, et ta on minust parem ja omab õigust mind paika panna ainult selle pärast, et tema on mees ja mina ei ole...
Nõmedike leidub muidugi igal pool aga mõnes kohas on kontsentratsioon tihedam ja mõtlemine üldisem.
Mõnes asjas oleks küll tore kui midagi lõpuks muutuks ka.

Sunday, August 23, 2015

Suvest

Ei saa aru kuhu see aeg kaob. Viimasest postitusest saadik oleme teinud ja teinud ja teinud. Peter lõpetas esimese klassi, käisime Eestis, seekord ainult lühidalt, võõrustasime toredaid noori inimesi Eestist ja elasime üle (õigemini siiani elame) ühe karmi kõhuviiruse. See viimane on juba kaua aega kestnud ja laste puhul loomulikult oksendamisega ja seda reeglina keset ööd. Peter oli viimane täna öösel. Kui see õudus ükskord läbi saaks...
Muidu on olnud soe suvi, otse loomulikult oli Eestis meri ja külm, siin on soe ja merd ei ole. Unistus on veel enne kooli korraks Kreekasse põigata või kuhugi mujale kus ujuda saaks, natuke lõõgastust kuluks ära. Kreeka jälle on karmis olukorras, mõtleme veel kas julgeme, ehk julgeme.
No ja valmistume uueks tegevusrohkeks aastaks, plaanid on, eks näeb kas ja kui palju õnnestuvad ;-) Kosovo puhul see ju nii käibki.

Ja, et see postitus nii igav ei oleks, siis pilti ka. Vaade 2000 m kõrguselt mäelt. Minu selle suve kõige karmim ronimine. Kui oleks ette teadnud ei oleks vist ronida julgenudki aga vaade tasus pingutuse ära. Pilt ei ole loomulikult pooltki see, mis päris, vägev oli. Lisaks veel motivatsioon rohkem sporti teha, et järgmine ronimine nii jube ei oleks ja uued spordijalatsid, vanad lagunesid ära, liiga karm oli see pingutus ka neile vanakestele...



 Ja üks pilt veel, mägedes on jugasid, seesinane siin pildil on üks, mille juurde peab ronima, selline Sõrmuste Isanda tunne tuleb minnes ;-)


Sunday, April 12, 2015

Ei teagi kust kohast jälle alustada

Oleme siin vahepeal vett ja vilet näinud. Aga hetkel on rahulik. Ilm läks ilusaks üle ohmaeiteakuipikaaja, ortodoksid peavad ülestõusmispühi ja Dejan sõitis oma vanematele järgi, et neid meile külla tuua. Idee, et tulevad ja me läheme ööks või paariks kuskile mujale, oli juba ammu aga ikka õnnestus meist mõnel haigeks jääda või juhtus midagi muud. Nüüd on kõik jälle möödas, palun mitte muretseda ;-) Aga natuke ajaloost ka - üks haigeks jäämine oli lausa nii jube, et Jakob ja Dejan pidid haiglasse minema. Mõlemad said mingi jubeda viiruse, mis tõi kaasa 40.2 C palaviku vist viieks päevaks (mul on täpse mäletamisega probleeme) ja komplikatsioonina sai Dejan kopsupõletiku. Jakob viidi haiglasse tilgutite alla.
Kunagi ammu, 2011 kirjutasin meie haigla kogemusest kui Peter oli kõhuviiruses. Vaata siit Haiglajutt. Võin öelda kohe, et paremaks ei ole midagi muutunud. Seekord oli tegu teise haiglaga. Kuna otse loomulikult jäävad lapsed kõige hullemini haigeks nädalavahetustel, siis pidime minema kohaliku Serbia arsti juurde ja sealt meid haiglasse kamandatigi. Kuna Dejan oli ise ka suremas ja haiglasse isasid ei lubata, siis mina veetsin öö seal koos Jakobiga. Õnneks olen juba võimeline kohalikus keeles mingil tasemel suhtlema, nii et midagi võimatut ei olnud. Haigla ise asub meie kõrval külas, selline pikk metallist vagun ja ühes otsas on haigete vastuvõtt, kole ja räämas ruum, paksult sigaretisuitsu täis. Suitsetajad on loomulikult arstid ja õed. Sealsamas, vastuvõtutoa kõrval on kohe haiglaruum ka. Neli voodit ja mõned lauad, kraanikauss umbes ja paksult kohvisodi täis. Kohe samas oli WC ja dušš. See ruum oli räpane, potil ei olnud äärt, paberit ega käterätti ka mitte, uks ei käinud kinni duššil ei olnud kardinat ka ees, lühidalt kõlbas kasutada ainult absoluutses hädaolukorras. Kui haiglasse saabusime, siis nägin kohe, et voodilinu ei olnud ammu vahetatud. Õnneks oli Jakobi tekk kaasas ja panin lapse selle peale, hiljem leidsin ühest kapist puhtad linad ja panin ühe talle all. Kodust tõime oma padjad ja tekid.
Neljas voodi oli üldiselt vaba ja selle 24 h jooksul mis me seal olime käis seal vähemalt 4 haiget ja üks ema magas öö ka. Kogu selle aja jooksul ei vahetanud keegi linu, need tõmmati aga jälle sirgu ja järgmine peale. Viimane haige oli beebi, kes tuli tilgutit saama ja tema läks ka samade linade peale.
Kõik rohud pidime ise ostma ja tõime kotiga kaasa, hiljem, kui olime juba väljas, tahtis haigla direktor meie arvele rohud ka sisse kirjutada aga õnneks oli seal üks südametunnistusega vanemõde, kes võitles nagu emalõvi, et meile õiglast arvet anda. Tegelikult võitles ta tubli 100 eurot vähemaks.
Toit oli selles haiglas olemas lastele aga milline menüü! Õhtusöögiks pakuti umbes 20 cm pikkune keeduvorsti jupp, umbes 3 cm läbimõõduga, koos suure tüki valge leivaga ja see oli kõik. Hommikusöögiks oli kauss makarone juustuga, juust oli see valge, feta taoline, siin väga populaarne ja teed pakuti ka. Mina ei suuda makarone hommikusöögiks isegi ette kujutada aga Jakob sõi natuke ära ja nüüd küsib pidevalt, et kas saaks hommikusöögiks makarone :-D temale kindlalt meeldis. Siiani mitte mingit köögivilja või üldse midagi tervisliku lapsukestele. Lõunaks oli pashuli, kohalik toit, mis on midagi nagu oad tomatikastmes või oasupi moodi asi ja suur tükk valget leiba. Vähemalt mingigi köögivilja moodi asi.
Õhtul sai Jakob tilgutit ja siis tõusis tal kõrge palavik, nii et oli vaja teda jahutada ja lõpuks oli vaene mees nii kurnatud, et oleks hea meelega magama läinud aga asi oli selles, et ruum oli rahvast täis ja igaüks mängis mingit ekraaniga masinat koos kõva häälega ja räägiti juttu ja tuled põlesid ja vaene laps kohe ei saanud magada. Meie läheme tavaliselt voodisse kella 8ks aga seal ei saanud mingit rahu enne 11. Jakob küsis mitu korda kas me võiks nüüd koju minna. Lõpuks saabus mingisugune vaikus, tulesid võeti maha ja mina pidin kuidagiviisi Jakobi väikese voodi äärepeal, täies riides ka magama. Laps rabeles ja nuttis ja mina üritasin ka kuidagi voodis püsida. Hommik algas kell 6 ja lapsele keelati süüa anda enne kui vereproovi on võetud aga seda millegipärast ei võetud. Nii siis lapsel palaviku ei olnud ja ta tahtis süüa aga proovi ei tuldud võtma. Ma siis pidin lõpuks minema küsima, et kas palun võiks, laps küsib süüa. Siis tulid kaks õde, meie toodud varustuse hulgast otsiti välja süstlanõelad ja üks löödi lapsele veeni, siis laps röökis, veri voolas mööda õe käsi ja põrandat, kuidagi koguti seda purki ka ja lõpuks sai see õudus läbi. Selle aja peale olid kõik teised lapsed ka asja näinud ja hüsteerias, siis mindi nende kallale. Palatis oli veel üks umbes 12 aastane poiss angiiniga ja üks u 7 aastane tüdruk, kellel oli mingi seletamatu valu jalas, nii et õnnetuke ei saanud omal jalal käiagi. Siis saabusid koristajad ja voodite korrastajad, te ei kujuta ette kui palju koristajaid seal töötab aga üllatus küll, ikka on räpane. Lõpuks saabusid arstid ja teatasid, et uriiniproov on ikka halb, et ootame veel koju minekuga, siis pidin mina peaaegu hüsteeritseme hakkama, õnneks jõudsin veel huulde hammustada. Ootasime siis kella 5 õhtul ja siis arst arvas, et äkki jääme veel üheks ööks. See oli siis hetk kus mina oma tahte maksma panin ja teatasin, et ükskõik mis, mina lähen koju ja võtan lapse kaasa. Jakob oli piisavalt kosunud, et ei tahtnud enam voodis püsida ja tema lõbustamine muutus üsna võimatuks. Ei olnud mingit põhjust, miks me seal pidime passima. Ja kas ma juba mainisin, et kõik see aeg oli ruum paksu sigaretisuitsu täis? Ikka sealtsamast kõrvalt toast, arstide juurest. Igatahes tulime me sealt omal vastututusel tulema ja see oli kõige õigem otsus ma arvan. Tõeline vabanemine. Ma usun küll, et sain sealt haiglast emotsionaalse trauma. Meie nakkushaigete osakonnast eraldi on veel sünnitusosakond, Taevaisale tänu, et ei ole pidanud seal sünnitama...
Kõik selle aja oli Dejan jätkuval puruhaige, kõrges palavikus ja kannatas vappekülma käes ning hoolitses teiste laste eest, vedas meile vajalike asju ja toitu ja organiseeris kõike. Ja kõige selle juures on meie auto juba pikemat aega remondis sest keegi kuskil seal kaugel ei suuda ära otsustada kes garantiiremondi eest maksab. Nii et ta pidi pidevalt kedagi paluma meile taksot sõita.
Kogu selle loo juures oli suurim ime ikkagi see, et keegi teine meist haigeks ei jäänud. Tegu oli jubeda viirusega, mis siin ümbruskonnas juba mõnda aega ringi liikus ja lõpuks meid ka tabas aga see, et tabas ainult kahte, see on küll palve vastus ja imedeime.
Positiivse poole pealt tuleb välja tuua meie imelist sõpruskonda. Saabusin haiglast, kohutavalt väsinud ja magamata, maja oli paksu tolmukorra all ja külmkapp täis halvaks läinud toitu. Dejanil ei olnud jõudu ega aega asjaga tegeleda ja nii said lapsed süüa kus nad hoida olid ja nii see läks. Õudne jõuetuse tunne tuli peale. Järgmisel päeval asusid tegutsema meie toredad sõbrad, mõned tõid süüa, teised võtsid suuremad lapsed ja läksid nendega mängutuppa ja kolmandad käskisid meil otsida kellegi, kes maja koristab, nemad maksavad. Nii siis juhtuski, et lapsed olid lõbustatud ja maja koristatud sellel ajal kui mina magasin koos Jakobiga ja söök toodi ka koju. Nad päästsid mu elu. Kõik selle aja pidi Dejan käima igal hommikul ja õhtul tilgutit saamas. Haiglas lamamiseks ei olnud aega, vahepeal tuli ära. Tema haigla oli õnneks erahaigla, 100x kallim aga vähemalt puhas ja normaalne, kahjuks ei ole seal laste osakonda.
Praeguseks on kõik terved aga auto ootab ikka veel ja meie ootame autot ning vastust ravikindlustuselt kas nad meie haiglaarved kinni maksavad, loodetavasti maksavad, muidu oleme pankrotis...
Nüüd siis positiivse poole pealt - kõik on jälle terved (selle mainimisest ei saa kunagi küllalt ;-) ja Dejani vanemad tulevad loodetavasti homme ning meie läheme väikesele teenitud puhkusele, seekord ilma lasteta aga lapsed ootavad vanaemat ja vanaisat nii väga, et ei ole ennast isegi kaasa pakkunud. Jakobile ei ole üritanud seletada aga küll ta selle paar päeva üle elab. Vanavanemad tahavad ka hirmsasti lastega olla ja nii on see neile rohkem nagu toredaks seikluseks. Meie põgenemine polegi nii hirmus. Lisaks kõigele muule on ilm olnud jube ja jälk ja vihmane, vahepeal lumine ka muidugi ja nii terve talve (vaevalt, et keegi selle üle üllatub ;-). Nüüd on soojem, puud  hakkavad õitsema ja elu ei tundugi nii masendav. Ilusat kevadet!

Sunday, February 08, 2015

Olukorrast riigis

Lühidalt - olukord on jube! Kellel on jaksu lugeda, siis siin on üks inglise keelne artikkel, mis annab asjast päris hea ülevaate. Olukorrast Kosovos
Inimesed lahkuvad massiliselt, väidetavalt on Kosovost põgenenud umbes 100 000 inimest, Tartu linna jagu inimesi, 2500 last on koolist lahkunud, et oma vanematega kaasa minna. Inimesed põgenevad Serbiasse ja sealt üle Ungari piiri ELi. EL teatavasti vajab ligi miljon kvalifitseerimata töölist. Sinna nad lähevad. Igal öösel lahkuvad bussid Serbiasse, täidetud peredega, kes on maha müünud kõik, mis neil on ja kavatsevad paremat elu otsida. Igal hommikul on meie külaväljak täidetud inimestege, kes otsivad autojuhte. Nad tahavad Ungari piirile sõita, ühe inimese sõidu eest makstakse 250 eurot.
Siin ei ole tööd ega raha. Rikkad muutuvad aina rikkamaks ning keskklass on kadunud, nemad muutuvad vaesemaks ja vaesed väga vaeseks.
Hiljuti olid siin vägivaldsed rahutused ja veel mõned on plaanis. Riikide vahelised suhted on halvad ja väga halvad. Ma mõtlen Serbiat. Isegi mõned meie albaanlastest sõbrad on meie suhtes imelikuks muutunud, lihtsalt selle pärast, et Dejan on poolenisti serb ja me elame serbia külas.
Jama ma ütlen! Väga jama!

Thursday, January 01, 2015

Ja ta algaski




Palju päikest ja lund ja nalja. Üks väikemees kelgutas esimest korda elus. Eelmine aasta meil lund eriti ei olnud, nii et mäele ei jõudnudki.
Igastahes ma loodan, et see on hea algus heale aastale. Ja äkki läheb varsti soojemakski. Õnneks võib öelda, et meie soojustus aitas päris kindlasti, maja on kõvasti soojem kui eelmine talv külmadel päevadel.
Ja pilt on tõestuseks neile, kes arvavad, et Kosovo on soe maa, teid on petetud  ;-D
Õnnistatud uut aastat!