Monday, December 15, 2014

Jõulud peaaegu, et käes

igastahes möll juba käib. Arvan, et olen jõuludest Kosovo moodi juba mitmel korral kirjutanud, nii et ei hakka teid sellel aastal piinama. Aga meie isiklikest jõuludest tahaks midagi toredat ikka avaldada. Kõigepealt - kuusk!
- Esimest korda on meil jõuludeks päris kuusk ja esimest korda näeme me seda ametlikult müügil ka. Kallis oli aga kui hea lõhn ja kui ilus ;-)

- Piparkookide küpsetamise üritus kohalikele sõpradele ja laste sõpradele.

- Uus mänguasjade pood Jumbo avati novembris. Sealt saab täiesti normaalse kvaliteedi ja hinnaga kingitusi. Tegu on Kreeka poega. Meie igaastane peavalu kingituste teemal jääb see aasta olemata.  Lihtsalt kujuta ette, mis tunne on kui peab lihtsate kinkide hankimiseks teise riiki sõitma. Pilti pole.
- Advendi õhtud meie kodus. Kogu tiim tuleb kokku, süütame õige arvu küünlaid, loeme piiblit ja laulame nagu oskame. Üritus on vabatahtlik aga väga hea osavõtu protsendiga ;-) Pilti olen unustanud teha aga järgmisel pühapäeval loodetavasti teen.
- Ja last but not least - kõige tähtsam uudis minu seisukohalt - veel ei ole keegi haigeks jäänud. Olime haiged enamuse novembrist ja pool detsembrist aga hetkel ei ole ja ma palvetan kõvasti, et see nii jääkski. Ma ise sain hiljuti haistmismeele tagasi ja see tundub väga ajakohase õnnistusena ;-)
Loodan veel, et kõik need sada ideed, mis mul blogisse kandmiseks on, saavad kunagi teoks ka. Järjepidevus on minu nõrk koht.
Kaunist advendiaega sõbrad ja sugulased!

Tuesday, November 18, 2014

Dejan lendas Eestisse

Kas suudate ette kujutada suuremat ebaõiglust ;-( ? Mina igastahes ei suuda. Tema on Eestis ja mina siin. Põhjus on muideks täiesti arusaadav. Dejan peab korrastama oma dokumendimajandust mida ei saa teha keegi peale tema ja meil ei ole nii palju aega, et sõita autoga ja meil ei ole nii palju raha, et osta veel ühte lennukipiletit. Üks ots autoga maksab sama palju kui üks edasi-tagasi pilet lennukiga. Nii et mitmekesi reisides tuleb auto odavam aga ajakulukam.
Igastahes olen ma nüüd neljaks päevaks vapper üksikema, loodetavasti saame hakkama. Ja Dejan on neljaks päevaks õnnelik reisumees, ma olen kindel, et ta saab hakkama ;-)

Thursday, November 13, 2014

Miss Marple

on millegipärast viimastel aegadel meeles mõlkunud. Ehk teate seda kuulsat lauset Miss Marple suust: inimloomus on igal pool sama (ja enamasti õel) aga külas on võimalus seda eriti lähedalt tundma õppida. Selle poolest on külaelu kindlasti huvitav. Sellele võin viimaste sündmuste valguses julgelt aamen öelda.
Asi sai alguse sellest, et meie maja omanik J ostis kunagi kevadel meeltesegaduse hoos maja soojustuseks vaja minevad materjalid ära ja ladustas nad maja kõrvale õue. Meil ei ole nii suurt kuurialust kuhu neid penoplasti moodi hunnikuid panna. Vahepeal läksid asjad peres allamäge ja soojustuse seina panemine lükati muudkui edasi, poeg kaotas töö, raha põle noh või kui on siis kulub mujale, tütar sünnitas poja, vaja minna lapselast vaatama jne. Aga siis tegi keegi tark mees talle selgeks, et kui ta need materjalid nüüd talveks vihma ja lume kätte jätab, siis lähevad kõik hukka ja kevadel võib selle lihtsalt ära visata. Hoiatus mõjus motiveerivalt ning paar nädalat tagasi tulid kohale töömehed ja hakkasid soojustamisega pihta.
Ja vat siis läks elu huvitavaks. Ootamatult selgus, et enamusel naabritel oli asja kohta midagi öelda. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et see tõbras seal üle tee elab nii hästi, et suudab oma majale isegi soojustuse peale panna. Meie olemasolu on juba iseenesest jube lugu sest see tähendab neile igakuist sissetulekut. Ja sellist õnne ei või ju naabrile lubada. Meie käest saadud raha on J üldiselt kõik ka majasse investeerinud, uued aknad pannud ja puha, nii et selles mõttes on ta hea ja mõistlik omanik. Lisaks pean veel korra mainima, et võrreldes eelmise majaga on see praegune ikka tõeline paradiis isegi kui omanikel on omad väikesed kiiksud, aga kellel neid poleks.
Nüüd aga kadedad naabrid: üle tänava elab üks suur perekond kes ilmselt omab ka maad, mille peal on sõidutee. Nemad on pähe võtnud, et meie peremees on varastanud nende maast mõned sentimeetrid ja oma maja ebaseaduslikult nende maale ehitanud.
Tegelikult on see jama sest J kutsus aasta tagasi maamõõtja ja pani oma krundi piirid täpselt paika. J lasi oma aia ehitada isegi krundi piiridest sissepoole, seda selleks, et nende samade naabritega rahu saada. Tulemus oli vastupidine, ikka oli liiga palju. Väidetavalt oli maamõõtja ära ostetud jne. Olen kuulnud ka, et nad ise olla hoopis oma aeda tänavale laiendanud aga selle kohta pole tõestust, puhas külajutt.
Naabrid pidasid tänaval kriisikoosolekut, kus üks mees, kes ise on tänava suurim joodik ja täiesti mõttetu mees ja  meiega isegi kunagi ei räägi ega tere ei ütle, nõudis, et naabrid keelaks meie perele isegi tänaval kõndimise ära ja ainus põhjus on selles, et me oleme selle tõpra J üürilised. Õnneks oli seal meie laste suure sõbra D isa ja tema keeldus sellistest meetmetest kategooriliselt öeldes, et tema ei saa keelata lastel koos mängimast. Minu lohutuseks oli tänaval teisigi peresid, kes meie kaitseks välja astusid. Seal on reas 4 maja, mille omanikud on omavahel õed-vennad ja umbes pooled neist J-ga ei räägi, meie oleme üritanud nende suhetest eemale hoida.
Siis tuli J meie juurde ja palus, et Dejan ütleks naabritele, et me maksame soojustuse eest ise, siis on neil vähem põhjust J rikkust kadestada ja nad saavad lihtsalt meid haletseda, et me selle petturi juures elame ja oma raha raiskame. Dejan saab siis öelda, et näe naine ei taha enam külmas majas elada, peab midagi tegema ;-) ja see on ju iseenesest õige. Tegelikult, ausõna, meie ei maksa midagi peale üüri. Üks naabritest, Z,  tuli lausa otse Dejani jutule ja küsis kas see on tõsi, et meie maksame ja et sellisel juhul on tal meist väga kahju sest nad peavad selle soojustuse majaseinast maha võtma kuna see blokeerib meie taga elava naabri sissesõidutee!!!!!!!!!!
Soojustus on kõigest 5 cm paks ja tollele naabrile ei jää see mingit pidi ette ja seda ta ütles otse välja ka,  aga mis teha,  Z on tema pärast ilmselgelt väga mures.
Sedasi me siis nüüd ennast lõbustame, kahe tule vahel. Inimloomust tundma õppida on kahtlemata väga huvitav ja hariv aga väsitav ka, seda võin teile oma kogemusest kinnitada. Ootame nüüd siis millal nad tulevad soojustust maha võtma, enamus maja on juba kaetud, nädal või paar veel ja kõiks peaks valmis saama. Ja veel - maja on tõesti soojem, tulemus oli praktiliselt silmapilkne, kui oleks tehtud korralik, põhjamaade stiilis soojustus, 10 cm või rohkem, siis oleks ilmselt veel parem aga praegugi on juba väga palju soojem.

Friday, October 31, 2014

Aastapäev

Meie Kosovosse saabumise 4. aastapäev. Tõsiselt, kui keegi küsiks nüüd, et kas ma oleks valmis kolima Kosovosse talve hakul ja kahe lapsega, just kaheseks saanud mudilase ja  beebiga, hakkaks ilmselt hüsteeriliselt naerma ja ütleks, et otsi lolli;-D.
Aga näe püha lihtsameelsus aitab ehk nagu Koguja ütleb: kes lisab teadmisi, lisab valu.
Me jäime ellu, isegi paljunesime ja tegelikult on praeguseks elu palju paremaks läinud. Pole midagi erilist öelda, ainult, et küll me oleme tublid ;-)
Lisan siia veel paar nostalgia pilti.
Kuidas me sel ajal lapsi vannitasime, et liiga külm ei oleks ja üks pilt meie nunnudest neil ammustel aegadel.




Wednesday, October 29, 2014

Elust keskuses

Sellest peaks ju ka natuke kirjutama, et te ei mõtleks, et me siin üldse midagi ei tee.
Ausalt öelda alustasin mina isiklikult seda viimast õppeaastat üsna skeptilises meeleolus. Aastate pikkune kogemus selja taga oli kujundanud arvamuse, et kohalikud inimesed lihtsalt ei hooli oma laste tulevikust või haridusest. Mõni ükskik ehk tuleb ja pooled langevad ka paari nädala pärast välja.
Teate mis juhtus? Tegelikult olid grupid täis juba enne algust ja rahvast muudkui tuleb, iga päev käivad inimesed küsimas, et kas ja millal saaks lapsi tuua. Dejani grupp on juba üle rahvastatud ja ta saatis mõned erksamad-ärksamad lapsed vanemasse gruppi. Mõned lapsed ootavad järjekorras, et kui keegi loobub tulemast, siis nad võivad ühineda.
Meil on nii, et kõige nooremad on nelja aastased, nemad õpivad Dejaniga keele põhialuseid: numbrid, värvid, kujundid, lihtne vestlus jne. Järgmisel aastal lähevad järgmisse gruppi kus on juba teemade kaupa ja veidi keerulisem. Vanemad lapsed käivad kunsti-käsitöö grupis ja teevad seda inglise keeles, teismelistele on vestlusgrupp ja täiskasvanutele 2 erinevat gruppi, üks rohkem algajatele ja teine edasijõudnutele.
Selle aasta ootamatu edu taga võib olla ka võrdlusmoment. Nimelt hakkas kohalik lasteaed ka inglise keelt õpetama, lapsevanemad peavad maksma 5 eurot kuus ja siis on 2x nädalas 30 min tund. Õpetajaks on keegi üle 50 aastane daam, kes kunagi on mingit inglise keelt õppinud aga õieti rääkida ei oska ja hädasti raha vajab. Tunnid on siis näiteks sellised, et õpetaja tuleb tundi ja ütleb: lapsed, täna on meil tund kevadest. Siis jagab lastele kevade teemalise värvimise lehed kätte ja ülejäänud tunni lapsed värvivadki. See siis on kevade teemaline inglise keele tund.
Dejan käis hiljuti lasteaias ja kohtus selle õpetajaga, vaene naine oli hirmus närvis, vist kartis, et temaga hakatakse inglise keeles rääkima ja siis tuleb välja mis olukord tegelikult on.
Mitmed lapsevanemad on meilt küsinud, et miks me ei õpeta lasteaias ka, nagu see oleks nii lihtne, et muudkui lähed sinna ja hakkad õpetama.
Kui me siia 4 aastat tagasi tulime, siis isegi pakkusime kohalikule lasteaiale (mitte see, millest enne juttu oli) et võime vabatahtlikult lapsi õpetada. Direktor läks hirmus närvi, nad ei olnud kunagi kuulnud, et keegi võiks midagi sellist ilma omakasuta teha.
Nüüd on siis mõlemas lasteaias inglise keele õpe sees ja nad käituvad nagu oleks meie keskus neile kaikaid kodaratesse loopimas. Unustades täiesti, et meilt see idee tuligi. Ja mõlema lasteaia laste vanemad toovad lapsi meile, et nad päriselt ka mingit õpet saaks. Sedasi on siis lood praeguseks, ei tea kas nutta või naerda.
Olgu veel mainitud, et meie tiimi koosseis on kõvasti muutunud. Neiu L, kes oli koos meiega üks keskuse asutajatest, pidi tervise pärast koju jääma (Inglismaa koju) ja ei tule tagasi mitte enne Jaanuari, kui siiski tuleb, tervis peab korda saama. L oli üks juhtidest, koos Dejaniga. Noor perekond H ja T on siin nüüdseks 2 aastat ja jäävad loodetavasti veel kolmeks. H õpetab teist klassi, ehk siis 5 aastasi, T tegeleb majanduse ja muidu keskuse korrashoiuga. Meiega ühines vanaproua P, kes plaanib jääda vähemalt kaheks aastaks ja tema abistab õpetajaid, koristab ja on igatepidi muidu vajalik. Paar nädalat tagasi saabusid toredad noored 6 kuuks. Neid on 4, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kõik peale meie on Inglismaalt. Meie A-tiim on 18-19 aastat vana ja toredasti energilised, loodame nendest suurt abi. Tõtt öelda on kõik meie A-tiimid olnud sellised vahvad, igaüks isemoodi loomulikult. Kõikidest on olnud suur abi ja rõõm. A-tiim hakkab osalema tundides, tegema oma projekte ja muidu kohalike noortega suhtlema. Loomulikult aitavad nad keskuse töö kõikides valdkondades. Ja kui nüüd tekkis küsimus, et mida siis mina teen, siis aus vastus on, et kasvatan lapsi ja aitan veidi raamatupidamisega ehk siis ei teegi nagu õieti midagi...

Thursday, October 23, 2014

Tõestamaks, et lumi tõesti tuli


See on vaade meie ukse eest just praegu. Lumi saabus loomulikult koos suure elektrikatkestusega. Õnneks on olemas puuküte. Hommikul panime generaatori ka tööle, et vett saada. Linna vesi peaks tulema umbes  kella 12 paiku, seda antakse siis umbes 4-6 h, oleneb päevast, pühadel võib isegi terveks ööks vett olla. Meie oleme need õnnelikud kaevu omanikud aga ilma elektrita pump ei tööta. Nagu näete minu postitusest tuli elekter ka juba tagasi (muidu internet ka ei töötaks), mulle meeldib kui enamus elektrikatkestust jääb aega kui me magagame. Seekord oli elekter ära umbes 5 h aga aga võib olla ka rohkem, me ju magasime. Mõned ütlesid, et oli üle 12 h ära, vähemalt Pristinas. Suurte ilmamuutustega juhtub see alati. Paneme vaimu valmis, et täna on vahelduv vool, st vahel on ja vahel pole ;-)
Eile oli meil veel + 20 c ja täna siis see. Täitsa vaheldusrikas. Lapsed on igastahes kabuvaimustuses. Eks ma hakkan kombesid välja otsima, et need köhased kabuvaimustajad korraks lumme lasta, enne kui see ära sulab. Ma pole ilmselt veel maininudki, et hetkel on meil Viirus külas. Peter on juba terve, kõik teised kosuvad.
Õnneks oli meie issil eile prohvetlik ilmutus (või vaatas ilmateadet ;-)) ja ta vahetas autol kummid ära. Peter läks õnnelikult kooli ja koolibuss tuli isegi õigel ajal, ma millegipärast ootasin, et buss jääb umbes 2h hiljaks või umbes nii, või ei tule üldse sest tavaliselt on kõik pea peal koos esimese lumega. Aga see bussijuht tundub olevat keskmisest võimekam. Lähen nüüd hommikusi toimetusi tegema, nõud, voodid jms teate küll ;-)
Toredat talve sõbrad!

Wednesday, October 22, 2014

Seekordsest tagasijõudmisest rääkides

tuleb kohe ajusid ragistama hakata, vahepeal on jälle vett merre voolanud.
Igastahes oli saabumine meeldiv, maja oli puhas ja korras, aknakardinad isegi värskelt pestud ja triigitud. Tegelikult oli asi nii, et maja omanikud lubasid suvel aknad ära vahetada ning majale mingi isolatsiooni ümber panna ja loomulikult kasutasid nad oma aega effektiivselt. Aknad said meie tulekuks vaevu ette ja isolatsioon ootab siiani väljas oma aega. Ega kahe kuuga ju ei jõua. Mu mäletamist mööda oli see isolatsiooni materjal ostetud juba enne meie Eestisse lahkumist ja siis lubati, et hakatakse kohe pihta aga nagu öeldud, kaks kuud möödusid lennates ja nädal enne meie tulekut hakati kiiruga aknaid panema. Neil olid mõned vabandused ka ja üks isegi asjalik, vanaema oli ära surnud ja siis ei sobi ju maja putitada kui endal lein majas.
Loomulikult oli tore saabuda puhtusest säravasse majja ja meie toredad tiimikaaslased olid isegi külmiku toitu täis ladunud ja saabusid ise ka sooja söögiga, väga liigutav oli küll. Sellest lasanjest jätkus meile kohe mitmeks päevaks.
Järgmistel päevadel hakkasime avastama aknapaneku omapärasid. Näiteks oli töömeestel vaja liigutada raamaturiiulit, mis ühe akna kõrval seisab. Riiuli omapära on see, et see on kruvidega seina külge kinnitatud, et lastele pähe ei kukuks. Aga riiuli liigutamiseks kruvikeeraja kasutamine on liig mis liig, tähendab, tuleb lihtsalt seinast välja tõmmata, koos seinaga. Pärast saab ju riiuli omale kohale tagasi liigutada, kes seda pisiasja ikka näeb.
Siis selgus ka, et ei internet ega telekas ei hakanud tööle. Lähemal uurimisel tuli välja, et juhtmed, mis varem läbi akna raami olid tõmmatud, olid lihtsalt läbi lõigatud, ei saa ju üks tõeline mees selliste lapsikuste peale aega raisata nagu juhtmete sikutamine, ikka nuga sisse kus saab.
Meie ilus köögilaud (meie oma) oli olnud akende panemisel ka aktiivses kasutuses aga selle katmist ei olnud kellelgi mõttesse tulnud, nüüd on meil liimine köögilaud. Kõike põnevat ei tule kohe enam meeldegi aga üks elamusterohkemaid juhtumisi oli see, et meile teatati korstnapühkija käimisest ja kõige korda tegemisest, mis antud valdkonda puudutab. Mõni päev hiljem oligi vaja kütta, vihma hakkas sadama ja läks täitsa külmaks ja rõskeks. Sõime siis mõnusalt õhtust, tuli hubises ahjus kui äkki korsten kukkus juppideks. Meil on selline Pioneeri pliidi moodi pliit, millest läheb umbes 1,5 m plekktoru korstnajalga ja see plekktoru kukkuski kolinal alla. Maja oli paksu suitsu täis, mina pidin korjama kokku lapsed ja õue põgenema, õnneks oli parajasti vihmavahe ja Dejan pidi kuidagiviisi tulikuumad korstnajupid jälle kokku saama. Õnneks tuli üks naaber appi ja aitas need tagasi sättida aga see meie majaomanik, kes oli oma kätega korstna kokku pannud, et kõik ikka korras oleks, tema seisis tohmaka näoga kõrval ja korrutas, et nendel küll ei olevat kunagi midagi sellist juhtunud. Ei tea jah mis selle meie majaga on, et meil kõike juhtub. Kõik uputused ja tuleohud, kõik on meie majas, teistel on ainult lust ja lillepidu. Seekord igastahes läks hästi, ei taha kohe mõeldagi, mis siis oleks saanud kui meid parajasti kodus poleks olnud. Ikka juhtud ju majast välja minema ka siis kui tuli parasjagu pliidi all on (ei ole vaja ehmatada, ma mõtlen lastega maja ees väljas olemist, mitte et me kuskile ära sõidaks). Täna öösel peaks siinkandis tõeliselt külmaks minema, isegi lund võib tulla. Nüüd oleks juba täitsa tore kui see isolatsioon peal oleks aga mida pole seda pole. Õnneks see lumi tavaliselt eriti kaua ei kesta.

Üks pildike ka



Peter tuli koolist koju perepildiga, minu meelest nii rõõmus ja värviline ja teravsilm võib leida autol isegi Toyota märgi õigest kohast! Ärge siis ära unustage kuidas me välja näeme ;-)

Tuesday, October 07, 2014

Kool algas

nagu ikka Kosovos, üllatusega. Minu pikast vaikimisest hoolimata on elu vahepeal edasi läinud. Kõik vabandusi, miks see kirjutamine siin soiku on jäänud, ei suuda vist üles lugedagi. Suvel käisime kaheks kuuks Eestis, tervis oli kehva ja arvuti ei töötanud jne, jne. Praeguseks ongi minu arvuti vanaduspensionile jäänud ja kasutan ühte laenatut, ei teagi kauaks sedagi antakse.
Aga sügis algas nagu juba mainitud, suurte muutustega. Peter läks kooli.
Tõelise kultuurisegaduse tekitamiseks panime ta Türgi kooli, inglise keelsesse klassi. Loomulikult tekib kohe küsimus, milleks vaest last kiusata, miks mitte panna teda Serbia kooli, juured ja puha.
Proovisime, kooli direktor hakkas nämmutama ja seletama, et tjah, ei tea aga te ilmselt peate minema Belgradi ja hankima eriloa, et Eesti lapsi tohiks ikka siia kooli panna. Küsimuse peale, et kuidas siis nii, et meie sõbrad venelased on oma lapsed siin kooli pannud ilma mingi probleemita, vastati, et ei tea, tema polnud siis veel direktor. Meil siin on peretuttavad venemaalt, kellele ei ole tõepoolest mingeid piiranguid tehtud aga venelased on ka serblaste suured sõbrad, eestlased ei ole sest nemad ei ole venelaste suured sõbrad ja eriti nende isakese austajad. Igastahes tehti see kooli panek keeruliseks ja lühidalt öeldes võimatuks. Hakkasime otsima erakooli, kaalusime koduõpet. Kuna ma ise ei ole ennast kunagi väga õpetaja tüübiks pidanud, siis jätsime koduõppe variandi viimaseks võimalikuks.
On olemas mitmeid toredaid koole, mõned paremad, mõned vähem. Ameerika kooli kohta kõlas palju kriitikat ja hind oli üüratu. On veel lapsevanemate poolt asutatud koole, haridus on inglise keelne aga mitte väga kõrge tasemega ja hind on üüratu. Mitmed tuttavad soovitasid, et nende lapsed käivad Türgi koolis, kus üldiselt õpetatakse albaania keeles aga on olemas inglise keelsed klassid ja hind on talutav. Kooli peetakse üldiselt parimaks mida Kosovos leida. Vaadake kodulehte ka http://ispkosova.com/home/
Ütlen kohe ette ära, tegu on sekulaarse kooliga. Kuigi enamus õpetajaid ja õpilasi on moslemid, ei ole tegu moslemi kooliga. Põhikoolis  ja keskkoolis õpetatakse usundeid aga väidetavalt ühtegi eelistamata (no loodame).
Nüüd siis kooli algusest. Mitmetel põhjustel olime seekord Eestist tagasi sõitmisega hiljapeale jäänud ja juba muretsesime kuidas me tuleme toime reisiväsimuse ja Suure Elumuutusega. Esimene september oli teatavasti esmaspäev. Laupäeval olime juba Serbias, vanavanemate juures ja valmistusime ärasõiduks kui saabus e-mail. Inglise keelse esimese klassi 1C õpetaja, kes oli saabunud Kanadast juba 3 kuud tagsi, oli ootamatult ja kellelegi teatamata maalt lahkunud. Palume vabandust aga kooli algus on edasi lükatud kuni uue õpetaja leidmiseni. Järgmised 3 nädalat kooli ei toimu.
Pean ütlema, et kogu see kool tunduski Kosovo kohta liiga hea, siin läheb ju alati midagi untsu. Ja nagu ikka läks kõik nagu ikka.
Igastahes tegime oma plaanid sujuvalt ümber, Peter ja Rebeka jäid vanavanemate juurde suve pikendama, kalastama ja muidu mõnulema ning meie sõitsime edasi ainult Jakobiga. Tegime elamise korda ja putkasime üheks nädalalõpuks Kreekasse mere äärde. Tuletan meelde, et siit on Tessaloonikasse 4 h sõit mööda kiirteed, nii et üldse mitte mingi müstika. Kreekas oli mõnus, vesi soe, hinnad talutavad ja väga mõnus vahelduseks ainult ühe lapsega olla, nii kerge. Elamise korda tegemisest peaksin kunagi veel eraldi kirjutama, see mis siin suvel toimus on eht kosovolik, aga sellest järgmine kord.
2 nädala pärast tõime siis lapsed koju ja koolist ka teatati, et on olemas asendusõpetaja ja 2,5 nädalat hiljem võib  kool alata. Uus õpetaja on ka Kanadast aga rahvuse poolest albaanlane. Kanadas sündinud ja koolis käinud. Iseenesest meeldiv, noor õpetaja, selline tõeline esimese klassi unistuste õpetajapreili.
Lapsed on rahul ja vanemad on ka rahul. Koolialguse segaduses vähenes klassi laste arv. Algselt pidi alustatama 16 õpilasega aga osad vanemad ei tahtnud selle jama sees olla ja viisid lapse üle albaania keelsesse klassi, Vähemalt algas neil kool nagu kord ja kohus algusest. Nüüd on järgi veel 9 õpilast, mõnus väike klass.
Esimesel päeval koolis leidis Peter kohe oma uue parima sõbra. Tõeline äratundmine esimesest pilgust, sellest hetkest kui need kaks poissi teineteist nägid, nad lihtsalt sobisid. Praeguseks on tal 2 uut väga head sõpra, üks albaanlane ja teine türklane.
Peter ise arvas küll algul, et ta on  niigi tark ja tegelikult ei ole tal üldse kooli vaja minna aga hetkel veel läheb rõõmuga. Hakkama saab ta hästi ja mitte selle pärast, et ta eriti andekas või tark oleks aga tal on klassis kõige parem inglise keele oskus. Teised lapsed tulid väga vähese inglise keelega ja mõni ei rääkinud üldse. Koolipäevad on pikad, hommikul kell 7.20 on koolibuss ukse ees ja 3.40 tuuakse tagasi. Koolis saab 2x päevas süüa ja 1 h möödub mänguväljakul.
Kaduma läinud õpetaja kohta olgu veel mainitud, et paar päeva pärast lahkumist olevat ta saatnud e-maili ja teatanud, et oli saanud tööpakkumise Saudi-Araabiast mingi müstilise palgaga ja otsustanud hoopis sinna minna, isegi vabandust ei olnud. No ma ei tea, lugu kõlab natuke kahtlaselt. Kui kõik see lugu on tõsi, siis on tegu ilmselt ülimalt vastutustundetu ja iseka inimesega, kes jätab kooli sedasi viimasel minutil hätta. Isiklikult ma loodan, et see naine inimkaubitsejate kätte ei sattunud, Kõlab pigem kuidagi sedamoodi aga kes teab. Maailm on täis imelike inimesi.
Praeguseks aga hakkab väsimus võimust võtma, alustuseks ehk aitab, nii et head ööd, ehk kirjutame jälle! Meie enda keskusest peab ju ka veel kirjutama, sealgi on meil suuri muutusi toimunud. Veel kord head ööd ;-)

Friday, March 07, 2014

Hirmus Euroopa

Meie tänavajupikesel oli kanalisatsioon umbes. Hooldusfirma sõitis kohale, avas kaevu, tegi puhtaks. Kaevus leidus kõike ja see tähendab kõike. Sokke, sidrunikoori, beebimähkmeid ei mäletagi kohe mida kõike mainiti, ise ei käinud vaatamas. Siis kohalikud seisid seal ja arutasid, et see kõik peab olema nende J üüriliste tegu (st meie). Meie siin ju teame kuidas kanalisatsiooniga peab käituma aga nemad on Euroopast, neil on kindlasti teised kombed...
Nuta või naera, minul tuli nutt peale igastahes. Pärast kõiki neid aastaid üritamist elada nii, et kohalikud arvaks, et saab ka paremini. Ei tea mis lihtsameelsus mind vaevas.

Teine lugu kohalikust kultuurist. Üks meie kolleeg L on väga sale, isegi liiga sale. Arst on käskinud tal karmilt, et tuleb kaalus juurde võtta, tervis on juba käest ära. Meenutab natuke isegi koonduslaagri elanikke. Vaene tüdruk pingutab kõigest hingest, et mõni kilo juurde võtta ja siis hakkavad kohalikud märkusi tegema, ikka stiilis et: oi, sa oled juurde võtnud, hakkad paksusks minema, peaksid midagi ette võtma!

Tegelikult on mul neid lugusid kohe hulgim varuks kogunenud aga praegu ei ole enam aega, järgmine kord jälle.

Monday, January 13, 2014

Elust Kosovos

siin on üks hea dokumentaal film, sellest kuidas käib ettevõtlike naiste käsi Kosovos...
http://www.peacefare.net/?p=18362

Sunday, January 12, 2014

Kilde

Peter mängis arsti. Ühel hetkel küsis minult, et kuule, mu pärdik oksendab aga tahab süüa (isiklik hiljutine kogemus ilmselt), et mida ta tohib süüa? Mina ütlesin: kuivikut. Mis kuivik on? Kuiv leib. Siis kuulen: Rebeka, tee pärdikule üks võileib, aga vaata, et see ei oleks pestud, leib peab kuiv olema ;-D

Paar päeva tagasi käisime perega juuksuris, st need, kellel juukseid on. Issi ja Jakob jäid koju ;-) Juuksuriks on üks tore noormees türgist ja abiliseks on tema tulevane naine, meie endine naabrinna, väga tore neiu. Neiul olid pikad punased küüned ja Rebeka tahtis ka. Mina lubasin ja nii ta koju tuligi, uue soengu ja punaste küüntega. Kodus pesime käsi ja Rebeka ütles mulle: emme, kui sa peaksid mul selle punase ära võtma, siis ma saan tõesti väga pahaseks! ;-D nagu deja vu oleks olnud...

Peter pani kohvilaual puslet kokku ja Jakob üritas kõik tükid enda kätte saada. Lõpuks ütlesin, et no tule köögi laua äärde, siia ta ei ulata. Peter tuligi ja varsti näen kuidas Jakob ennast köögis toolile upitab ja üsna varsti laual maandub, et pooleli jäänud tegevust jätkata ;-D väga järjekindel tegelane ma ütleks ja nüüd olen ma veel rohkem hirmul neid isegi natukeseks üksi jätmast. Õudust, kuhu ta võib jõuda aga puid peab ju tooma ja kasvõi vetsus käima, oeh...
Jakob on meil juba igati kahekeelne ka. Tavaliselt ütles ta alati, kui tahtis midagi näidata, Serbia keeles vidi.  Ühel päeval ütlesin mina, et Jakob miks sa minuga serbia keeles räägid? Sa pead ütlema: vaata. Sellest hetkest peale ütleb ta mulle alati eesti keeles: näe :-) Rääkimisega on tal enam-vähem. Kahe sõnalisi lausekesi ikka aeg-ajalt kuuleb aga ma ei ole veel kindel kas see on puhas juhus või ongi ta meil nii ekstra tubli.Ühesõnalist infot tuleb vabalt.

Muideks, Kosovos on põud, talvepõud. Ei saja ei lund ega vihma ja veevarud aina kuivavad, inimesed on hädas. Ilm on külm aga kuiv. Mõelge meie peale oma õhtupalves. Vanasti sai talvel vett kenasti, nüüd on veel hullem kui suvel.
http://www.ctvnews.ca/world/winter-drought-leaves-kosovo-with-drinking-water-shortages-1.1629018

Aga muidu tänan küsimast, meil on palju parem. Haiged on terveks saanud ja homsest peaks issi tööle ja Peter lasteaeda minema, äkki teeme varsti oma igaaastase jõulufoto ka ära! Homme on serblaste vana-aasta õhtu, nii et jõuluaeg ei ole veel otsas, mõni päev veel. Ootame kõva tulistamist, tähistamiseks muidugi!