käisime reisimas Kosovo põhjapoolses osas. Väike üllatusreis kalli abikaasa poolt.
Sellised vaated siis.
Imeilus, puhas, peaaegu inimtühi ja teed, mis GPSis ei kajastu.
Peaaegu ei taha uskuda, et meil siin midagi sellist ka eksisteerib.
On väga hinge kosutav vahelduseks prahi keskelt välja saada ja midagi ilusat vaadata.
Kõigele muule lisaks leidsime ühe kena etno restorani kus kelner rääkis inglise keelt ja neil oli täiesti korralik mänguväljak. Toiduportsud olid ka nii suured, et mul tuli hirm peale kuidas see kõik ära süüa.
Mõnikord ikka veab ka ;-)
PS laste poolt sain ka väga armsad kingitused, nad saabusid meie magamistuppa mingil täiesti ebanormaalsel ajal, 7.30 pühapäeva hommikul!!! Aga siis laulsid täiesti omaalgatuslikult sünnipäevalaulu, mängisid tahvelarvutist muusikat ja Rebeka esitas balletti. Ning siis anti üle suur kuhi ise tehtud kaarte ja Jakobi poolt tema enda ehitatud lego asi. Nii ilus oli, et ma pidin peaaegu nutma hakkama. Ja siis kurdeti, et tahtsid hommikusöögi voodisse tuua aga issi ei ärganud üles... Issi oli kella kaheni öösel kooki teinud, omaenese väikeste kätega!
No pole hullu, mulle tegelikult meeldibki rohkem laua ääres süüa ;-) ja kook oli hea!
Monday, September 19, 2016
Friday, September 09, 2016
Mobiiltelefonid Hiinast
Meie suvi lõppes suure kooliasjade ostmise ja kooliks valmistumisega. Kõik-kõik oli uus seekord Rebekal, Peter on nagu vana kala. Alustuseks läks nii nagu Kosovos ikka ;-) Helistasime kooli ja kuulsime, et kõik on tavapärane, tulge 1. septembril kell 10 ja kool hakkab. 31. agusti pärastlõunal saime koolist sõnumi, et haridusministeerium lükkas kooli alguse edasi esmaspäevani, võite tulla õpetajaga tutvuma ja koolivormi kätte saama. Kuna kõik uhked ettevalmistused olid tehtud, siis ei tahtnud Rebekale pettumust valmistada ja tegime hommikul pidulikud pildid ning läksime ikka kooli. Õpetaja oli tore ja Rebeka sai temaga kohe sõbraks aga koolivormi saamise ruumis oli palju rabelevaid vanemaid ning lapsi, soovitati hiljem tagasi tulla. Hiljem minnes olid koolivormid otsa saanud... Käis siis tavalistes riietes koolis.
Väidetavalt oli täna mingi hulk vorme tulnud, ehk saab siis täna.
Kooli edasi lükkamise kohta oli ka mingi seletus, vist kardeti 1. septembril tänavarahutusi ja ei tahetud lapsi ohtu seada, ma ei teagi kas rahutused olid või ei. 2. septembril olid küll olnud mingid demonstratsioonid.
See aasta leppisime kokku, et lapsed saavad endale telefonid, sidepidamiseks meiega. Ilus, nuppudega telefon, lapsele kohaselt odav. Issi käis lastega ostmas, tulid koju, panime kaardi sisse ja avastasime, et telefon on hiina keelse menüüga :-D ei osanudki kohe midagi peale hakata. Tahtsime minna täna hommikul poodi tagasi ja paluda neil midagi teha või uued telefonid anda, mõnes muus ja arusaadavamas keeles. Enne mobiilipoodi minekut kohtusime mõnede sõpradega kaubanduskeskuse mängutoas, emmedele kohvi ja lastele mängutuba. Dejan pidi samal ajal minema mobiile vahetama. Kohvikus vaatasime, et seal istub kena aasiapärane pere, kaks nunnut last ja puha. Dejan läks nende juurde ja küsis kust nad tulevad ja kas nad ehk hiina keelt oskavad. Selgus, et on Koreast, oskavad küll ja võivad proovida aidata. Mobiilid toodi kohale, keel vahetati ära ja meie leidsime uued sõbrad. Nad on siin juba 3 aastat elanud ja siiani üsna üksildast elu. Olid ka väga rõõmsad omasuguseid kohates.
Vahetasime telefoninumbreid ja lubasime uuesti kohtuda.
Ei teagi kohe mida öelda, mõnikord on ka hiinakeelsetest mobiilidest elus kasu ;-) ja meil vedas kõvasti sest millegipärast kahtlen kas nad seal poes isegi seda keelt niiväga oskavad.
Nüüd aga ootan oma koolilapsi koju, esimene nädal on möödas. Eks me näe kuidas edasi läheb.
Üks pilt ka: 1. septembril kooliõuel.
Väidetavalt oli täna mingi hulk vorme tulnud, ehk saab siis täna.
Kooli edasi lükkamise kohta oli ka mingi seletus, vist kardeti 1. septembril tänavarahutusi ja ei tahetud lapsi ohtu seada, ma ei teagi kas rahutused olid või ei. 2. septembril olid küll olnud mingid demonstratsioonid.
See aasta leppisime kokku, et lapsed saavad endale telefonid, sidepidamiseks meiega. Ilus, nuppudega telefon, lapsele kohaselt odav. Issi käis lastega ostmas, tulid koju, panime kaardi sisse ja avastasime, et telefon on hiina keelse menüüga :-D ei osanudki kohe midagi peale hakata. Tahtsime minna täna hommikul poodi tagasi ja paluda neil midagi teha või uued telefonid anda, mõnes muus ja arusaadavamas keeles. Enne mobiilipoodi minekut kohtusime mõnede sõpradega kaubanduskeskuse mängutoas, emmedele kohvi ja lastele mängutuba. Dejan pidi samal ajal minema mobiile vahetama. Kohvikus vaatasime, et seal istub kena aasiapärane pere, kaks nunnut last ja puha. Dejan läks nende juurde ja küsis kust nad tulevad ja kas nad ehk hiina keelt oskavad. Selgus, et on Koreast, oskavad küll ja võivad proovida aidata. Mobiilid toodi kohale, keel vahetati ära ja meie leidsime uued sõbrad. Nad on siin juba 3 aastat elanud ja siiani üsna üksildast elu. Olid ka väga rõõmsad omasuguseid kohates.
Vahetasime telefoninumbreid ja lubasime uuesti kohtuda.
Ei teagi kohe mida öelda, mõnikord on ka hiinakeelsetest mobiilidest elus kasu ;-) ja meil vedas kõvasti sest millegipärast kahtlen kas nad seal poes isegi seda keelt niiväga oskavad.
Nüüd aga ootan oma koolilapsi koju, esimene nädal on möödas. Eks me näe kuidas edasi läheb.
Üks pilt ka: 1. septembril kooliõuel.
Subscribe to:
Posts (Atom)



