Thursday, December 27, 2018

Esimesed jõulud said õnnelikult läbi

teised tulevad 6. jaanuaril. Igastahes oli minu kalkun hitt, kõigest hoolimata. Seekord tänasin taevaisa, et meie suur meeskonna jõulupidu toimus 25. ja mitte päev varem, nimelt algas 24. detsember kuuetunnise elektrikatkestusega. Olin just koorekommi valmis saanud ja panin juustukoogi aineid kokku, kui käis klõps ja nii jäigi. Ei mingit kokkamist ega tolmuimemist ega üldse midagi, mis vajab elektrit, pesumasin jne. Kuna oli ootamas pere jõuluõhtu, siis otsustasin võtta rahulikult ja mõtlesin välja plaani B. Peamiselt moslemimaale omaselt, olid lapsed koolis, õnneks (oleksid mind ilmaasjata närvi ajanud:-). Kui nad tulevad, ostame pitsa ja õhtuks tellime salati, liha ja kartuli kuskilt restoranist, kus on oma generaator. Meil on ka generaator, aga see on liiga nõrk ahju toitmiseks, järelikult pole mõtet tööle pannagi kui päevavalgusest jätkub. Lapsed tulid koju koos tellitud pitsaga ja mõne aja pärast tuli elekter tagasi ning juustukook läks ahju. See oli siis kahetsemise hetk, et miks ma küpsisetorti ei plaaninud vms, juustukook küpseb ju terve igaviku. Mõne tunni pärast oli kook valmis ja siis läksid kana ja kartulid ahju, kalkun oleks liiga kaua küpsenud. Need said ka valmis parasjagu õigeks ajaks. Siis tulid kingitused ja õhtusöök, kirik jäi ära. Jõuluõhtul on teenistused väga hilja ning albaania keeles (sest sõnum on mõeldud ju neile, tõlkima ei hakata), tööpäev ikkagi ja pärast kirikut minnakse kambaga restorani, enamikul kohalikest pole ju kristliku peret, kellega jõule pidada, nii peetakse koguduse perega, tavaliselt. Meie vaatasime interneti kaudu jõulujumalateenistust eesti televisioonist ja üritasime luua veidi Eesti jõulutunnet, mõnikord lihtsalt peab.
Järgmisel päeval oli koolist vaba ja elekter ära ei käinud, kalkun läks ahju ja tuli välja lihtsalt imeline ja maitsev, kaste oli ka hea ja piparkoogid maitsesid õieti ning Jakob ja Rebeka kaunistasid need väga uhkeks. Ülejäänud toidu tõid külalised, mis oli väga teretulnud. Mina tegin veel kuuma õunamahla ja pidu oli üks toredamaid, mida me siin mäletame ja üleüldse sai palju süüa ja laulda ja naerda, palvetada ja jõuluevangeeliumi kuulata, lisaks veel muidugi kingitused, mängud, kommid jne. Tore oli, aga lapsed said hilja magama ja meie koristasime ikka südaööni, teised muidugi aitasid ka, aga lõplik koristamine jätkus pärast külaliste lahkumist (ma vihkan tulla hommikul kööki ja leida hunniku musti nõusid, pigem koristan poole ööni).
Järgmine päev pidid lapsed issiga vanavanemate poole sõitma, aga jõuluhommikul tuli telefonikõne teatega, et me oleme haiged, ärge tulge. Nii me siis nüüd kodus rahulikult toibumegi. Lapsed oleks pidanud ikka veel 3 päeva koolis käima, aga kuna me ütlesime, et tuleb reis ja teatasime seda kooli ka, siis ei hakanud pingutama, nagunii nad ei oleks õppinud midagi, enamasti esineti ja pidutseti niisama. Ma ei viitsiks nii vara ärgata ka, isegi natuke kauem magamist annab elule värvi juurde.
Nüüd me siis sööme ülejääkidest kombineeritud toite ja võtame elu rahulikult. Vana aasta õhtu osas on vaja veel selgust, kui pole muud, siis sööme midagi, vaatame tulesid ja filmi. Midagi me igal juhul teeme, loodetavasti rahulikult ja elektriga.
Ahjaa, lapsed olid kinkidega ka enam-vähem rahul, ma hoiatasin ette ka, et jõuluvana ei ole mingi rikkur, et elektroonikat vms osta ;-)

Saturday, December 22, 2018

Lapsed, jõulud tulevad


Siinmail on jõululaupäev jätkuvalt tööpäev, nii et esmaspäeval lapsed kooli. Teisipäev on õnneks vaba, aga kolmapäeval jälle kooli. Eelmisel aastal jäid lapsed aasta viimaseks nädalaks haigeks, vedas neil, said ühe ekstra koolivaheajanädala. Tänavu on need jõulud kuidagi eriti ootamatult kiiresti kohale jõudnud, alles oli esimene advent.
Neljapäeval oli meil jõulupidu kõikidele lastele, kes tulevad meie keskusesse, suured ja väikesed koos. Käis jõuluvana, tantsiti, esineti vanematele, söödi ja keset seda tralli ütles üks väike rõõmus mustlaspoiss: see on nii tore! Kas täna on bairaam (tähtis islami usupüha)? Eks selle ajal saab ka palju nalja ja pidu ;-) Loodetavasti ta nüüd mäletab, et on olemas ka jõulud ja milleks seda peetakse.
Rebeka tuli üks päev koolist ja ütles, et nad rääkisid jõuludest klassis ja tuli välja, et tema klassis on ainult õpetaja ja Rebeka need, kes usuvad Jeesust.

Meie traditsiooniline jõulukaart ka, kuidas muidu. Olgu teil kõigil õnnistatud pühad!





Friday, December 07, 2018

Appi, sügelised!

Päriselt ka :-(
Terve küla on täis sügelisi ja kõik eitavad, et on.
Meie kuulsime oma sõpradelt, et nende poeg oli kuskilt saanud, terve pere oli garantiinis, kõik said ravi, suur koristamine, pesupesemine ja nüüd on kõik korras. Meie aga käisime neil enne külas kui midagi kahtlustama hakati ja siis hakkas Rebeka sügelema, punased täpid tulid ka. Nahaarst arvas, et võib-olla, hakkame ravima. Terve pere loomulikult. Ma ei taha mõelda kui palju pesu ma olen pesnud (ikka kuuma veega) ja siis suur koristamine ja jubedalt haiseva salviga salvitamine ja siis kõik kordub nädala pärast st homme... Jälle sama, pesemine ja koristamine jne. Vähemalt on maja jõuluks mitu korda üle koristatud.
Siis hakkasid mõned kolleegid sügelema ja täpitama, mõned lapsed keskuses ka sügelesid ja täpitasid. Ostsime hulgaliselt haisvat salvi ja suunasime kõik koristama ja pesu pesema. Meie meeskond peaks olema nüüd küll puhas nagu prillikivi. Lapsevanemaid hoiatasime ka. Kõik väitsid, et pole võimalik, nemad ei olevat küll kuulnud, et külas midagi on. Koolis ka kindlasti mitte.
Meie teame mitut inimest koolist ja muidu külast, kes samuti hädas olid. Apteegist saab salv ka pidevalt otsa.Tundub, et keegi ei taha avalikult rääkida, kõik ravivad salaja. Ei tea kas välismaalastele on lihtsam rääkida? Muideks, sügeliste salv rikub ehteid, ettevaatust kui vaja peaks minema.
Üldine arvamus on meil siin selge, sügelised tabavad vaeseid ja räpaseid ja loomulikult mustlasi, korralikud inimesed neid ei saa. Ju me siis ei ole korralikud...

Friday, November 30, 2018

Tessaloonika





Põgenesime kahekesi Kreekasse, et natuke puhata, ja kultuursed olla. Tessaloonika tundus hea koht, ainult et Kreeklased protestisid millegi vastu ja turvalisuse kaalutlustel olid kõik muuseumid kinni ja ilm külm ja vihmane, nii et midagi suurt nagu ei õnnestunudki näha. Jalutasime natuke ringi, sõitsime turistibussiga, millest välja ei lubatud ja käisime head kohvi nautimas. Piraadilaeva ja vihmavarjusid nägime ikka ja ilusat, ajaloolist linna.

Tuesday, November 27, 2018

Kelleks tahan saada

Täna hommikusöögi lauas hakkasid lapsed rääkima kelleks nad tahavad saada. Poistel oli asi lihtne ja selge: Peter läheb IT-d õppima ja ideaalis teeniks raha arvutimängude mängimisega (hmmm) aga kui vaja, siis teeb midagi muud ka sinna juurde, ikka arvutitega. Jakobist saab kunstnik, arvestades kõiki neid kunstiteoseid, mida meie majas iga päev toodetakse, ei pane imestama. Kusjuures Jakobil on väga lennukad ideed ja omapärased teostusviisid. Tema seletuse järgi teeb ta hästi palju kunsti, korraldab näituse ja siis inimesed tulevad vaatama ja ütlevad kui ilus see on ;-) Ilu tegemine on talle üleüldse väga tähtis. Aga Rebeka, tema kohe on täitsa hädas, sest maailmas on niipalju põnevat, mida tahaks teha ja valida on niiiiiiii raske, Rebeka tahaks saada õpetajaks või arstiks või hambaarstiks või müüjaks või juuksuriks või tuletõrjujaks või moedisaineriks või uisutajaks või... ja ma ei mäleta enam mis seal veel oli. Tänapäeva trend ju ongi eluaegne õppimine ja karjäärivahetus, aga mõni amet nõuab nii palju õppimist, et pärast seda veel karjääri vahetada, ei tea kas tasub. Igatahes on neil vähemalt plaanid olemas ;-)

Tuesday, October 30, 2018

Hälloviin on saabumas

Küll oleks tore kui elaks Eestis ja saaks läbi lihtsa marditamise ja kadritamisega. Siinmail on inimesed hälloviinist suurest vaimustuses. Mitte kõik, serblased seda ei pea ja lausa kardavad (nad kardavad kolle muiduelus ka) aga ülejäänud paistavad vaimustunult tähistavat.
Meile surub ka aknast ja uksest sisse. Laste õpetajad on ameerikamaalt, mitmed sõbrad ka. Kõik tahavad hirmsasti kolli teha. Mingid normaalsed, naljakad vms kostüümid ei paku eriti kellelegi pinget. Vanuse lisandudes läheb põnevamaks vist?  Püüa siis selle kõige keskel lapsi inimesteks kasvatada. Homme on igal pool kostüüme vaja, koolis ka. Õnneks relvi ei tohi ja väga jubedaid kostüüme ka mitte, asi seegi. Poodides on mingi väike valik väheke normaalsematest kostüümidest aga lapsi veenda, et need ka sobivad... oeh! Ja ma ei ole ka mingi üliloominguline ema, kes muudkui istub õmblusmasina taga ja toodab superlõbusaid kostüüme, oh miks ma küll ei ole nagu kõik teised ideaalsed ja targad ja ilusad ja loomingulised???
Ja ma ei salli seda hälloviinitamist, ilmselgelt on lihtsalt üle piiri mindud, vastik on poes käia ja näha, mis kõik inimese haige aju võib välja mõelda.
Igastahes tuleb see ka üle elada ja mingi mahedam variant lastele peale suruda. Laupäeval teeme kostüümipeo, kus pakutakse hot dogi ja jõledused on keelatud. Ainus häda on see, et ei suuda välja mõelda millist kooki ma viitsin ja tahan teha...

Parematest uudistest olgu ära mainitud, et hiljuti avati Pristinas uus poodlemise keskus Rojal Mall, mis näeb välja väga rojal, tohutul hulgal kitši ja glamuuri, aga neil on ka liuväli uisutamiseks, mis vaimustab lapsi ja neil on seiklustuba teismelistele ja mängukoht pisikestele, igas eas lapsed leiavad tegevust, vägagi ahvatlev. Hoolimata kehvast ligipääsust meie poolt tulles ja tobedast nimest, me ikkagi vahest läheme. Uisutamine on tore, ükskõik, mis seal ümber toimub ;-)

Tuesday, October 09, 2018

Vananaiste suvi

sügis on olnud soe ja kaunis. Tõeline mõnu, nagu suve käepikendus ;-)
Terve suve kuulsime kaebusi, et tänavuaastane suvi oli väga vihmane ja imelik, sügis seevastu on olnud nagu keskmine Eesti suvi, mõnusalt soe, aga mitte palav ja vihma pole ka eriti tulnud. Mõned päevad oli külma ka. 
Kaunis jalutuskäik Serbia külakeses, sõbranna hoidis telefoni ja pildistas. Jumala loodus on ikka imeline!












Thursday, September 20, 2018

Mida me siis vahepeal teinud oleme.

Lootus, et kõik lapsed koolis teeb elu lihtsamaks, oli ennatlik. 2 nädalat pärast kooli algust jäid kõik haigeks. Ei tea kuhu see immuunsus järsku kadus. Terve suve olid kõik terved nagu purikad. Haigus on praeguseks peaaegu üle, kaks vanemat last on tagasi koolis. Noorim köhib ikka veel. Ta on meil üldse üks kõva köhija, nii kui Serbiasse jõudsime, hakkas pihta. See on siis nüüd teine raund. Tegime talle allergia testid kõik ära, et äkki on mingi allergia aga ei paista midagi olevat. Jakob ise teatas mulle rõõmsalt, et tead, mul ei ole ühtegi allergiat, kui ma suureks kasvan, siis võtan endale merisea, jänku, kassi ja koera ;-) Meil on ju issi suur allergik ja tema pärast on kõik koduloomad peale kalade välistatud. Vähemalt mõnedel koduloomadel saab lõbus elu olema.
Lisaks taasavasime Osaduse keskuse Esimesed klassid alustasid, lapsi ja noori ja täiskasvanuid jagub, paistab, et meil läheb paremini kui kunagi varem, vähemalt praegu. On tulnud igasugustest rahvustest inimesi ja see teeb meele rõõmsaks, nad ei kipu siin eriti segunema kui vähegi saavad. Ootame oma meeskonnale lisa, oktoobris peaks saabuma 4 noort kuueks kuuks. Ilma nendeta on päevad tihedad ja tööd täis, kui noored on sisse elanud ja tegutsema hakkavad, läheb juba lihtsamalt.
Ilmad on siin ka mõnusalt soojad, vananaistesuvi. Sooja pidi jaguma esmaspäevani ja siis algab talv. Kohe ikka külmaks, +10c või sinna kanti. Mingil iks põhjusel normaalset sügisest üleminekuaega vist ei tulegi. Loodame, et ilmateade eksib, ehk ikka nii külmaks ei lähe. Mõnikord on isegi oktoober veel täitsa mõnus olnud aga aastad ei ole vennad.
No ja sünnipäeva pidasin ka ära. Sellise vaikse, rahuliku, ei mingeid suuri pidustusi ega bakhanaale, lapsed on ju haiged, noh. Aga Peter õppis kitarril mängima sünnipäeva laulu ja mängis ette, see oli armas ja Rebeka tegi toredat kunsti, mida on vahva vaadata ja Jakob vedas issi lillepoodi ning ostis ilusa sinise varjukannikese, põhjendusega, et sulle ju meeldivad lilled nii väga ;-) Hiljem nõudis ta, et ma reastaks üles kelle kingitus oli kõige parem, eeldades loomulikult, et number üks peab olema tema lill. Ja Dejan tegi ise küpsisetordi. Arvestades, et ta üldiselt enam üldse süüa ei tee, siis seegi oli suurepärane saavutus. Igastahes oli meil lõbus ja kolleegid tulid ka külla, nemad viirust ei kartnud.

Üks sünnipäeva meeleolu pilt ka, peaasi, et pidu peetud saab ;-)

Tuesday, September 04, 2018

Viimane laps läks kooli

ja see teeb veidi emotsionaalseks. Lapsed kasvavad liiga kiiresti. Iseenesest on elu ju palju lihtsam kui nad kasvavad ja asjalikumaks muutuvad, aga kahju on, et aeg käest lendab.
Jakob teatas enne kooli algust, et tema sinna kauaks ei jää, õpib kõik kiiresti ära ja tuleb koju, aeg ei ole raisata. Tuleviku plaanidest olgu öeldud, et pärast Tartu Ahhaa keskuse külastamist tahab ta sinna päriseks elama kolida ;-) Teadlase ja leiutaja amet, see on see tõeline tulevik. Igastahes leiutab ta meil pidevalt ja maalriteipi kulub ka tööstuslikes kogustes. Peaks varsti riigihanke välja kuulutama, et teipi mõistliku hinnaga saada. Teisest küljest olevat kirjutama ja lugema õppimine tüütu, kas saaks teha nii, et keegi teine selle tema eest ära teeks? Umbes nagu leiutaks masina, mis su hommikukohvi sinu eest ära jooks ;-)
Selline põnev elu on meil selle pesamunaga. Täna enne magama minekut teatas ta armsasti, et armastab emmet maailmas kõige rohkem ja Jumalat ka, nii et sellega on ka kõik hästi.
Lapsed on toredad ;-)


Friday, August 31, 2018

Tuesday, August 28, 2018

Tagasi Kosovos!

2 kuud seiklusi on saanud läbi. Nüüd siis tagasi reaalsusesse ;-)
Esialgne saabumine on olnud meeldivalt sündmuste ja uudiste vaene, see mulle sobib. Oleme kunagi saabunud majja, kus oli parasjagu uputus, see näiteks ei sobinud sugugi.
Alati on tore reisida ja inimesi külastada aga seda toredam on jälle koju saabuda ja puhata, tagasi normaalsusesse ja rutiini. Oh, rutiin teeb elu palju kergemaks.
Vahepeal sai meie esmasündinu jälle aasta vanemaks ja see oli SUUR sündmus, ikkagi kahekohaline number. Tähistasime tähtsat päeva reisiga loodusparki Serbias ja lubadusega, et Kosovos tähistamine jätkub.
Nüüd siis lahti pakkima ja loodetavasti puhkame millalgi välja ka!

Saturday, July 07, 2018

Eestis on tore

hoolimata vihmast ja külmast oleme juba kenasti ringi vaadanud ja üht teist jõudnud. Esimesed kolm päeva kulusid toibumisele. Nüüd on juba täitsa inimese moodi olla. Lastele meeldib eriti mere ääres ja võimaliku ujuma minekut ei suudeta kuidagi ära oodata, kes teab, äkki isegi õnnestub...






Kas pole sarnased ;-)

Saturday, June 30, 2018

Vahepeal

alustasime reisi Eesti poole. Peatusime vanavanemate juures Serbias, pidasime Rebeka sünnipäeva Vrdniku Spa külastusega ja nüüd sõidame edasi. 2 päeva järjest sõitsime, siis tuli väsimus peale ja otsustasime puhkepäeva võtta. Hetkel oleme jõudnud Poola, Augustowisse. Ilus, väike linnake, järve ja kanaliga, palju männimetsa ja mingid kirikud ja lossikesed. Peatume päevakese, vaatame ringi ja homme sõidame edasi. Mida põhjapoole jõuame, seda külmemaks läheb, alustasime täitsa soojast Kosovost, kunagisest unistusest Augustowis ujuma minna, ei ole midagi järel. Õnneks on meie öömaja korteri ees aias üks trambuliin, istumisest väsinud lastele täielik paradiis. Kui nad veel suudaks sõbralikult koos hüpata ka, siis oleks eriti tore, hetkel toimub iga natukese aja tagant kokkupõrge ja karjumine, lahendusena seadsime sisse järjekorra, hüppavad ühe kaupa. Korter ise on ilus, nagu ajakirjapildilt kohe, voodid on ka pehmed.
Vaatasin just ilmateadet, paistab, et Eesti plaanib meid tervitada oma tuntud headuses, loodame, et lund ei tule.
Igastahes, homme näeme, Eestimaa!

Ja selline kaunis vaade saatis meid terve tee läbi Serbia, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi.



Aktiivne sünnipäevapidu ;-)

Üks mõnus restoran Poolas, hea toit ja tore mänguala lastele, täielik leid!



Olgu veel öeldud, et teeäärsed mänguväljakud on üks tõeline õnnistus, me oleme tänulikud igale kenale asutusele, kes neid oma aeda üles paneb!

Tuesday, June 19, 2018

Väike puhkus

Kui meil on tunne, et tahaks korraks ära, siis tavaliselt läheme Ohridisse, Makedoonias. Ohridisse on alati tore minna. Esiteks on Makedoonia odav, teiseks me saame keelest aru (näiteks Kreekas ja Albaanias on keeleküsimus täiesti tõsine asi, ega neid võõrkeelte oskajaid nii palju ei olegi) ja kolmandaks ei ole meil siiani seal halba kogemust olnud (mõned petturitest kelnerid välja arvata aga kus neid ei oleks) ja teekond sinna on suhteliselt lühike (näiteks Montenegros saab keelega hakkama aga teekond on pikk).

Puhast loodust, kauneid vaateid ja ujumist, seda me nimetame puhkuseks ;-)
Mõned pildid ka:



Vaade meie aknast.

Selline nunnu põõsas ;-)

Parim!

Väikesed kirikud teede ääres.

Rahvuspark ja allikad

Uus sõber, sõi meil käest ;-)


Pommivarjendeid ka, Albaania piir on lähedal.

Vaade mägedelt järve poole.
Mäelt alla vaadates on maantee jänku pea kujuga

1500 m kõrgusel



Vaata kilomeetrite ja aja suhet, elu mägedes

Kalal!

Kalu saime nii 20 ringis, aga kõik olid alamõõdulised, lasime vette tagasi. Peter on meie kange kalamees, kalasaagi osas ei saanud keegi temale ligi, mina olin kõige kehvem, st ei saanud ühtegi.


Tulge ka ;-)

Thursday, May 31, 2018

Jõudsin just mõelda

et näe kui tore, juba kaks kuud ei ole keegi meist haige olnud. Igapäevane küüslaugu söömine tundub aitavat. Järgmisel hommikul ärkas Rebeka kõrge palaviku ja tugeva peavaluga.
Selline viirus on ümbruskonnas liikvel küll ja mitmed mängukaaslased olid haiged. Positiivse poole pealt võib öelda, et küüslaugust on siiski ehk kasu olnud, teised lapsed on tunduvalt hullemas seisus. Rebeka palavik on ikkagi nii 38 C piires ja enesetunne mitte nii hull kui teistelt kuulnud oleme, peavalu on kõige hullem. Väike naabripoiss oli ikka 40 C ja koledasti paistes mandlitega. Suviste haiguste juures on kõige tüütum, see et lapsi on raske toas ja voodis olema motiveerida. Iga normaalne inimene tahab välja ja ratta selga. Koledate talveilmadega selliseid muresid ei teki. Terassile istuma saab ikka lubada, vilu varju, aga ratta selga oleks palju. Lapsel on ju arvamine, et kui paratsetamool võtab peavalu ära, siis olengi terve aga varsti on kõik valud ja palavik tagasi. Oeh, oeh. Rebekal on veel koolis kontsert tulemas ja temal on kohe kahes näidendis osa ja nüüd on ta hirmus mures, no ehk saab teisipäevaks terveks...

Monday, May 28, 2018

Wednesday, May 23, 2018

Äikeseilma

on meile viimasel ajal palju antud. Äikest saame enam-vähem iga päev, mõnikord ülepäeviti. Äikese ajal tuleb internet välja lülitada ja elektroonika seinast välja tõmmata. Oht on reaalne, oleme juba mõnegi masina äikesele kaotanud, eelmistel aastatel. Lapsed on juba nii harjunud, et tuleb juhtmed välja tõmmata, et mõnikord ei oota äragi kas hakkab müristama, kohe kui paduvihma tuleb, tõmbavad juhtmed välja. Olen avastanud, et vähemalt mulle täitsa meeldib kui saab teleka ja interneti välja lülitada, inimestel on kohe omavahel palju lõbusam. Lapsed leiavad endale ise tegevust ja ei nuiagi pidevalt internetti või multikaid. Täna õhtul mängisid mehed malet ja naised lugesid. Kui seda äikest nii tihti ei oleks, peaks hakkama kunstlikult tekitama, saaks aega inimestega rahulikult suhelda.
Selgituseks olgu öeldud, et eks lapsevanemliku võimuga saab nimetatud ahvatlused ikka välja lülitatud aga siis käib ka hala ja ving ja kräun ja nuiamine, et ainult VIIIIIIIIIS minutit, paaaaaaalun! Kui loodusjõud asja sekkub, siis jääb see osa vähemasti ära.

Tuesday, May 15, 2018

Elu õpetunnid

Jakobi parim sõber on väike poiss V meie tänavalt, kelle pere on lühidalt öeldes problemaatiline. Eile lahkus ema koos poisiga ja üüris endale uue korteri. Tõtt öelda oli kõigil selle üle hea meel, sest pere elas koos isa venna ja õega, kes on kõik kolm kõvad joodikud, kõik neli täiskasvanut peres on lisaks suitsetajad (nagu enamus inimesi siin) ja ei pea oluliseks minna välja, et seda teha. Kõik, peale V ema on töötud, vaene naine rügab tööd mitmel kohal, et toita kolme kasutut joodikut, maksta nende võlgu ja vaadata kõrvalt kuidas last terroriseeritakse skandaalide ja muude õudustega.
V isa oli siiani suhteliselt normaalne, töötas vähemalt aiamaal ja vaatas lapse järele kui ema oli tööl, umbes kuuaega tagasi suri nende sugulane ja pärandas isale maja ja maatüki, sellest ajast alates on isa ja onu pärandust tähistanud. Mingil hetkel jõudis tähistamine deliiriumi, politseinikule kallaletungini jms kangelastegudeni. Isa viidi hullumajja ja vaene ema jäeti kogu õudusega üksi tegelema. Ilmselt sai tal lõplikult kõrini üksi rabamisest ja kõigest muust jamast, mida neile seal majas pakutakse.
Meie oleme üritanud V-i ikka meie juurde keskusesse kutsuda, mõnda aega tuli ta tundi ka aga siis tekkis probleem lasteaiaga ja pärast seda ei toodud teda ei meile ega lasteaeda. Vaene laps veetis oma päevi üksi õues mängides. Kui Jakob on kodus, siis nad mängivad ikka koos. Poiss teab üsna koledaid sõnu, oskab imiteerida seksi (purjus onu jalutab väidetavalt majas alasti ringi ja kes teab mida muud ta seal teeb) ja lahendab kõik probleemid löömisega. Ühe viieaastase kohta päris karm. Ei kõla just nagu parim seltskond meie lastele aga me oleme mõelnud, et kui meie teda enda juurde ei lase, siis on tema seltskond oluliselt hullem. Kui me tema heaks muud teha ei saa, siis vähemalt pakkuda normaalset kohta kuhu tulla, loodetavasti paremat seltskonda ka.
Eile kolis ema koos V-ga ära. Vaene poiss oli väga õnnetu, et mis siis nüüd sõpradest saab, eriti Jakobist. Lubasime talle varsti soolaleivale minna. Täna V helistas ja küsis, et millal te tulete, ma tahan oma uusi mänguasju näidata, homme läheme. Ema käis veel siin, et lapse asjad ära viia, isa ei lubanud midagi võtta, ema pidi politseiga tagasi tulema.
Meie lapsed olid väga ehmunud, et kuidas siis nii, et ema ja laps kolivad ära aga isa jääb maha, kuidas siis nii saab. Tuleb välja, et nad ei teadnudki siiamaani, et lahutus on ka võimalik. Meie pere ja sõprade seas pole lahutust tõesti esinenud ja lapsed on vist veidi vati sees üles kasvanud. Eks mingil hetkel tuleb elu reaalsustega tegelema hakata ja õppida, et igasuguseid peresid on olemas.V oli neile seletanud, et ema ja isa muudkui karjusid üksteise peale ja sellepärast meie emmega kolime teise majja.
Eks me palvetame nende pärast ikka, oleme juba mõnda aega teinud. Mingu neil hästi.

Monday, April 30, 2018

Autokummide põletamise öö

Kui me kunagi ammu, ammu siia maale saabusime, siis oli õhtu ja öö enne 1. maid, paras ehmatus. Tänaseks on olukord oluliselt paranenud. Tol ajal põletas iga teine autokumme ja terve maa oli täis paksu, musta, vastikult haisevat suitsu. Täna on meil üsna rahulik, paar kolm musta suitsukest, niipea kui ühte näeme, helistame tuletõrjesse ja nad lähevad kohale. Tsivilisatsioon ei ole veel päris kohal aga igal juhul teel. Elu on edasi läinud teisteski valdkondades, seadusandlus on karmim ja mõned isegi üritavad seda täita. Prügi osas pole küll midagi muutunud kuigi ju võiks, et need inimesed ka ära ei väsi selle prahi sees elamisest...
Natuke ilu ka:

Sunday, April 01, 2018

Kristus on ülestõusnud!

Ta on tõesti üles tõusnud!
Olgu meil kõigil rõõmu Kristuse ülestõusmisest meie elus.
Tänavused pühad tähistame teistmoodi kui tavaliselt, oleme Serbias, vanavanematel külas. Siin peres tähistatakse ülestõusmispühi alati kaks korda, sest vanaisa on katoliiklane ja vanaema on ortodoks, nii et meeles tuleb pidada mõlemaid. Meie ühineme lahkelt kõigiga ;-)
Tavaliselt oleme ikka pühade ajal kodus olnud, mune värvinud ja kooki küpsetanud. Pühapäeval suure pidusöömingu pidanud ka. Tänavu on teisiti. Seekord oli minul ja Dejanil üks asjaajamine just enne pühi ja otsustasime seda pikendada pühapäevani, lapsed värvivad mune vanaemaga ja meie olime ära. Laste poole pealt ei ole erilist probleemi märgata, nemad on õnnelikud ja hellitatud, mina tunnen ennast natuke süüdlaslikult, et kõik tavapärased asjad jäid tegemata. Lapsed leiavad hommikul suured šokolaadimunad, kui munad meie saabumise ajaks veel alles on, teen pilti ka. Jõuame täna hiljem kohale ja tähistame pühi nagu kord ja kohus, ainult et mina ei keeda ega küpseta midagi, imelik tunne on, pole harjunud enam lihtsalt vastuvõtja rollis olema ;-) Tegelikult saame kõiki asju ju teha veel terve nädala, nii et probleemi ei ole, tuleval pühapäeval on ju jälle ülestõusmine!
Serbias on soe ja lilled õitsevad, öösel sadas kõva äikest. Kevad võidutseb!



Wednesday, March 21, 2018

Ootame sooja

Kevad jõudis meile ka kätte, vähese lumesaju ja teadmisega, et elame päevas, kus päev ja öö on täpselt ühe pikkused ;-)
Suures sooja ootuses arutasime ühtede naabrite-tuttavatega võimalike puhkuseplaane suveks.
Kosovo asub sellises kohas, et mitmed sobivad turismimaad on just käe-jala juures ja soojale maale mere äärde minek ei ole midagi võimatut.Mitmed naabermaad, nagu Makedoonia ja Albaania on vägagi odavad ja sõbralikud. Naabrid siis rääkisid rõõmsalt kuidas nad eelmisel suvel Türgis käisid ja leidsid hirmsoodsa paketi, mis sisaldas reisi ja majutust ja toitlustust ja väidetavalt oli väga mõnus. Ainult, et see paket tähendas seda, et inimene viiakse hotelli, kus ta elab, sööb ja lõbutseb. Kõik programm on valmis ja tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Lapsed hoitakse ka ära. Basseinid ja sööklad ja lõbustusasutused on kõik ühes kohas koos ja väljas ei käidagi. Meie ehmunud küsimuse peale, et mis mõte on minna Türgisse ja mitte näha Türgit, vastati üllatunult, et mis sellest Türgist ikka vahtida, me läheme ju puhkama. Siit siis erinevus, meie tahame ise kohale reisida, ise ringi vaadata, ise valida koha kus süüa, nemad tahavad lihtsalt sinna minna ja päikese käes vedeleda. Miks selle jaoks Türki lennata, sellest ei saa ma küll aru. Basseiniga hotelli võib ju siit ka leida, aga eks igalühel ole omad lõbud. Need naabrid ei läheks elusees meie moodi rändama, et pakime aga pere autosse ja sõidame kohale ja vaatame kuidas edasi saab. Eks me majutuse otsime tavaliselt ikka enne välja ja broneerime ära ka, aga oleme mõnikord ka alles kohapeal magamiskoha leidnud. Kodutöö tuleb muidugi ära teha ja vaadata, mida vaadata, et päris umbluu ei oleks.
Nüüd hakkaski rännukihk jälle peale tulema, vaja hakata võimalike reisisihte uurima ;-)

Sunday, March 18, 2018

Üks kena ja päikeseline pühapäev




ja arheoloogia. Kuna meie meessoost järeltulijad on kõik haiged, siis oli emmel ja Rebekal täna arheoloogia teemaline, pikem jalutuskäik. Värske õhk ja kerge kehaline koormus ka ja ütlemata kena kevadine ilm.





Thursday, March 15, 2018

Märts

saabus meile suure soojaga. Ühel päeval oli jube külm, lapsed said koolist külmapühad ja siis kolme päevaga tõusis temperatuur üle 30 C kõrgemale, kraadiklaas aknal näitas +26 ja korralik peavalu tuli ka selle õhurõhu muutusega. Ei saa öelda, et ma kaebaks ;-) eriti kui Eesti ilmateadet näen. Eile lõikasin roose, marjapõõsastele ei saanud ligi, lumest ja suurtest vihmadest on põõsaste poolne aed vesine. Aga vähemalt roosid on tehtud, pungad juba pakatavad. Vahepeal pidasime veel naistpäeva, see on siin kandis väga suur pidu ja palju lilli, emadepäev on ka, nii et lapsed tootsid koolis hunniku kaarte, see oli nunnu, pean hakkama piltidest ja kaartidest fotosid tegema, et ruumi ei võtaks aga hiljem on tore vaadata.
Lastekeskuse elu on väga hoogne, ainus probleem on selles, et varsti lahkuvad meie tublid vabatahtlikud ja kes siis kõik töö ära teeb? Eks me peame siis klasse natuke vähendama, ikka võimete kohaselt. Küll on hea, et see kevad ikka tuleb ;-)

Siit tuleb üks näide pildist, mida ma emadepäevaks  sain


Üks rõõmus kalapere, Jakob 5 a


Wednesday, February 28, 2018

Külmapühad

Väljas on ilus, mõnus talveilm aga Kosovos pandi kõik koolid kinni, ei tea kohe mida öelda. Kraadiklaas aknal näitab -5.6 C. Eks see maailm on imelik paik. Võib-olla need mehed seal haridusministeeriumist tahtsid oma lastega suusatama sõita ;-)
Teen täna ehk mõned ilusad pildid ka.

Sunday, February 11, 2018

Koera psühholoogi

Üks tüütu ja arusaamatu koerafenomen, millega me siin pidevalt kokku puutume. Alustuseks olgu mainitud, et koeri ja kasse on siin palju ja eriti hulkuvaid. Kodu koerad on ka enamasti lahti. Oleneb muidugi koerast. Juba aastaid oleme tähele pannud, et paljud koerad on kuidagi salakavalad ja õelad. Inimene kõnnib tänaval, koer tuleb vaikselt seljatagant ligi ja haarab hammastega jalast. Ei mingit hoiatust, haukumist ega üldse midagi. Tavaliselt juhtub see tänaval, mis tähendab, et ei ole koera territoorium, mida kaitsta. Meil ei ole oma kodulooma, mis tähendab, et ei ole teist koera, keda rünnata. Ei ole koera kunagi varem näinud ega talle midagi teinud. Internetist vastust otsides leiab artikleid, mis väidavad, et koer ei ründa kedagi hoiatamata, mis nendel siin siis viga on? Kusjuures tegu on erinevate koerte, erinevate tänavate, erinevate inimestega ja juhtub pidevalt. Minuga on kõigi siin elatud aastate jooksul juhtunud vähemalt kümme korda kui mitte rohkem. Sama on lastega ja mitmete sõprade-tuttavate-naabritega. Õnneks on tavaliselt jalas paksud teksad ja saapad, nii et päris viga pole kunagi saanud ei mina ega lapsed. Tänaval kõndides vaatame tihtipeale kivi valmis või võtame kepi kätte või kasutame kotti, kui see on kaasas aga mõnikord ununeb midagi võtta ja siis võib jama olla. Õigluse huvides tuleb öelda, et ega kõik koerad ka nii ei käitu, enamus lihtsalt ignoreerivad inimesi ja ajavad oma asju. On olemas MTÜ-d ka, kes koeri aidata üritavad, enamasti kastreerivad, et kutsikate uputust vähendada. Ja enamus õelaid elukaid on kodukoerad, hulkuvad ajavad omi asju ja hoiavad inimeste eest kõrvale. Praeguseks on juba välja kujunenud teatud tänavad, kus liikumist tuleb vältida, sest seal elab salakaval ja vastik koer. Tore oleks kui nüüd aru ka saaks mis neil ometi viga on????

Friday, February 09, 2018

Kelle poolt me siis nüüd õieti oleme?

Eile õhtul kuulsime raadiost, et Kosovo osaleb taliolümpial, esimest korda ajaloos. Lastel tekkis õigustatud küsimus: kelle poolt me siis nüüd õieti oleme? Eesti, Serbia või Kosovo? Tõsine eksistentsiaalne  probleem. Pärast mõningast arutelu otsustasime, et kuna me elame Kosovos, siis hoiame Kosovole pöialt ka. Ega me siis ülejäänusid ka päris toetuseta jäta aga ikkagi esimest korda ajaloos ;-)
Tegelikult ei ole me üldse eriti spordi huviline pere, vaatamise mõttes, aga kes siis olümpia mängude vastu saab ükskõikne olla?

Tuesday, January 30, 2018

Õhuga on meil ka lood kehvad

üldiselt on meil talvel alati õhuga lood kehvad. Väljas on selline sudu, et pesu pole mõtet õue viia, hakkab haisema. Viimased nädalad on kuidagi eriti tuulevaiksed ja päikeselised olnud, tulemus on see, et õhusaastatuse tase on tõusnud numbrini, mis tähendab - surmav. Ärge keegi õue minge, öeldakse. Aga kuidas sa ei lähe kui on vaja. Meie õnneks ei ela kesklinnas aga saame oma doosi ka kätte. Samas on meil siin ajalooline hetk, homsest keelatakse Priština kesklinnas autod, ühistransport on tasuta sellel ajal ja tulebki hakata jala käima või bussiga sõitma. Kivisöe müük on ka keelatud, et inimesed kütaks rohkem puudega aga puud on kallimad.
Võiks öelda, et lõpuks ometi! Veel kunagi varem ei ole valitsus teinud üldse mitte midagi, et seda õudset talvist olukorda parandada, nüüd ometi on midagi kohale jõudnud. Äkki nad ei taha ise ka ära surra...

Monday, January 29, 2018

Koduõpetaja

selleks nädalaks. Peter suutis jälle haigeks jääda ja loomulikult mandlid ;-(, mis tähendab, et kõrge palavik, peavalu ja lõputult kestev jama ja antibiootikumid. AB-d ei aita nii hästi, et palavik täiesti läinud oleks, ikka veel ootame. Täna läheme arsti juurde analüüse tegema, et näeks täpsemalt mis toimub. Eelmised mandlid ja AB-d olid kõigest paar kuud tagasi, jama ma ütlen...
Peter võiks omalt poolt muidugi lihtsalt aja maha magada aga tema klass kappab täiskäigul edasi, eriti matemaatikas. Ma pole kunagi koduõpetamist eriti nautinud, eriti matemaatikat, aga siin me nüüd oleme. Klass alustas vahepeal aktiivselt jagamisega. Teoreetiliselt õppisid nad seda juba eelmine aasta ja mina ka kunagi ammuuuuuu. Praktiliselt ei teadnud keegi midagi, mina kaasa arvatud (no korrutustabeli piires ma muidugi jagan, suuremad numbrid vajavad meelde tuletamist, meetodid ja puha). Õpetajaga aktiivselt suhtlemise tagajärjel sain raamatu ja kodutöö materjalid koju kätte, issi printis välja ja tänaseks on Peter tubli jagaja, mina ka. Õpetaja muideks armastab anda pikki kodutöid, ikka 8 lehekülge arvutust korraga, üheks nädalavahetuseks!!! Ega meil ju muud teha polegi kui istuda tervelt 2 päeva ja arvutada, mida muud siin teha. Kui oleks eile kirikusse läinud ei oleks jõudnudki lõpuni.
Ma olen kohe enda üle uhke ;-) Võin nüüd ise ka vabalt jagada, paberi ja pliiatsiga ja ilma kalkulaatorita. Laps võiks ikkagi varsti terveks saada, need mandlid on ikka üks suur jama, eriti sellisel maal, kus ei saa usaldada arste piisavalt, et lubaks neil operatsiooni teha.
Mõtleme ja palvetame siis ja näeme mis saab.

Saturday, January 06, 2018

Head uut aastat!

Enne kui hilja ;-)
Eestlastele on täna viimane võimalus uut aastat soovida, aga siin hakkame jõule pidama!
Olgu meil kõigil õnnistatud ja rahuline aeg.
Täna aasta tagasi oli paks lumi ja tore kelgumägi, täna on ilm soe aga lapsed haiged. Kelgumägi oleks isegi täitsa tore. Iseenesest ei ole ma just suur külma austaja aga lõputult haigetega kodus passida ei ole ka teab mis lõbu.
Ka see läheb mööda... Viimasel ajal aastad lausa tormavad, ma ei jõudnud isegi eelmise aastanumbriga korralikult ära harjuda ja juba oligi möödas ;-) Uus aasta lubadusi pole mõtet andma hakatagi, enne kui korralik plaan valmis, on aasta läinud.
Hakkame siis jõule tähistama ja olgu meil kõigil tore päev!