Sunday, December 21, 2014
Monday, December 15, 2014
Jõulud peaaegu, et käes
igastahes möll juba käib. Arvan, et olen jõuludest Kosovo moodi juba mitmel korral kirjutanud, nii et ei hakka teid sellel aastal piinama. Aga meie isiklikest jõuludest tahaks midagi toredat ikka avaldada. Kõigepealt - kuusk!
- Esimest korda on meil jõuludeks päris kuusk ja esimest korda näeme me seda ametlikult müügil ka. Kallis oli aga kui hea lõhn ja kui ilus ;-)
- Piparkookide küpsetamise üritus kohalikele sõpradele ja laste sõpradele.
- Uus mänguasjade pood Jumbo avati novembris. Sealt saab täiesti normaalse kvaliteedi ja hinnaga kingitusi. Tegu on Kreeka poega. Meie igaastane peavalu kingituste teemal jääb see aasta olemata. Lihtsalt kujuta ette, mis tunne on kui peab lihtsate kinkide hankimiseks teise riiki sõitma. Pilti pole.
- Advendi õhtud meie kodus. Kogu tiim tuleb kokku, süütame õige arvu küünlaid, loeme piiblit ja laulame nagu oskame. Üritus on vabatahtlik aga väga hea osavõtu protsendiga ;-) Pilti olen unustanud teha aga järgmisel pühapäeval loodetavasti teen.
- Ja last but not least - kõige tähtsam uudis minu seisukohalt - veel ei ole keegi haigeks jäänud. Olime haiged enamuse novembrist ja pool detsembrist aga hetkel ei ole ja ma palvetan kõvasti, et see nii jääkski. Ma ise sain hiljuti haistmismeele tagasi ja see tundub väga ajakohase õnnistusena ;-)
Loodan veel, et kõik need sada ideed, mis mul blogisse kandmiseks on, saavad kunagi teoks ka. Järjepidevus on minu nõrk koht.
Kaunist advendiaega sõbrad ja sugulased!
- Esimest korda on meil jõuludeks päris kuusk ja esimest korda näeme me seda ametlikult müügil ka. Kallis oli aga kui hea lõhn ja kui ilus ;-)
- Piparkookide küpsetamise üritus kohalikele sõpradele ja laste sõpradele.
- Uus mänguasjade pood Jumbo avati novembris. Sealt saab täiesti normaalse kvaliteedi ja hinnaga kingitusi. Tegu on Kreeka poega. Meie igaastane peavalu kingituste teemal jääb see aasta olemata. Lihtsalt kujuta ette, mis tunne on kui peab lihtsate kinkide hankimiseks teise riiki sõitma. Pilti pole.
- Advendi õhtud meie kodus. Kogu tiim tuleb kokku, süütame õige arvu küünlaid, loeme piiblit ja laulame nagu oskame. Üritus on vabatahtlik aga väga hea osavõtu protsendiga ;-) Pilti olen unustanud teha aga järgmisel pühapäeval loodetavasti teen.
- Ja last but not least - kõige tähtsam uudis minu seisukohalt - veel ei ole keegi haigeks jäänud. Olime haiged enamuse novembrist ja pool detsembrist aga hetkel ei ole ja ma palvetan kõvasti, et see nii jääkski. Ma ise sain hiljuti haistmismeele tagasi ja see tundub väga ajakohase õnnistusena ;-)
Loodan veel, et kõik need sada ideed, mis mul blogisse kandmiseks on, saavad kunagi teoks ka. Järjepidevus on minu nõrk koht.
Kaunist advendiaega sõbrad ja sugulased!
Tuesday, November 18, 2014
Dejan lendas Eestisse
Kas suudate ette kujutada suuremat ebaõiglust ;-( ? Mina igastahes ei suuda. Tema on Eestis ja mina siin. Põhjus on muideks täiesti arusaadav. Dejan peab korrastama oma dokumendimajandust mida ei saa teha keegi peale tema ja meil ei ole nii palju aega, et sõita autoga ja meil ei ole nii palju raha, et osta veel ühte lennukipiletit. Üks ots autoga maksab sama palju kui üks edasi-tagasi pilet lennukiga. Nii et mitmekesi reisides tuleb auto odavam aga ajakulukam.
Igastahes olen ma nüüd neljaks päevaks vapper üksikema, loodetavasti saame hakkama. Ja Dejan on neljaks päevaks õnnelik reisumees, ma olen kindel, et ta saab hakkama ;-)
Igastahes olen ma nüüd neljaks päevaks vapper üksikema, loodetavasti saame hakkama. Ja Dejan on neljaks päevaks õnnelik reisumees, ma olen kindel, et ta saab hakkama ;-)
Thursday, November 13, 2014
Miss Marple
on millegipärast viimastel aegadel meeles mõlkunud. Ehk teate seda kuulsat lauset Miss Marple suust: inimloomus on igal pool sama (ja enamasti õel) aga külas on võimalus seda eriti lähedalt tundma õppida. Selle poolest on külaelu kindlasti huvitav. Sellele võin viimaste sündmuste valguses julgelt aamen öelda.
Asi sai alguse sellest, et meie maja omanik J ostis kunagi kevadel meeltesegaduse hoos maja soojustuseks vaja minevad materjalid ära ja ladustas nad maja kõrvale õue. Meil ei ole nii suurt kuurialust kuhu neid penoplasti moodi hunnikuid panna. Vahepeal läksid asjad peres allamäge ja soojustuse seina panemine lükati muudkui edasi, poeg kaotas töö, raha põle noh või kui on siis kulub mujale, tütar sünnitas poja, vaja minna lapselast vaatama jne. Aga siis tegi keegi tark mees talle selgeks, et kui ta need materjalid nüüd talveks vihma ja lume kätte jätab, siis lähevad kõik hukka ja kevadel võib selle lihtsalt ära visata. Hoiatus mõjus motiveerivalt ning paar nädalat tagasi tulid kohale töömehed ja hakkasid soojustamisega pihta.
Ja vat siis läks elu huvitavaks. Ootamatult selgus, et enamusel naabritel oli asja kohta midagi öelda. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et see tõbras seal üle tee elab nii hästi, et suudab oma majale isegi soojustuse peale panna. Meie olemasolu on juba iseenesest jube lugu sest see tähendab neile igakuist sissetulekut. Ja sellist õnne ei või ju naabrile lubada. Meie käest saadud raha on J üldiselt kõik ka majasse investeerinud, uued aknad pannud ja puha, nii et selles mõttes on ta hea ja mõistlik omanik. Lisaks pean veel korra mainima, et võrreldes eelmise majaga on see praegune ikka tõeline paradiis isegi kui omanikel on omad väikesed kiiksud, aga kellel neid poleks.
Nüüd aga kadedad naabrid: üle tänava elab üks suur perekond kes ilmselt omab ka maad, mille peal on sõidutee. Nemad on pähe võtnud, et meie peremees on varastanud nende maast mõned sentimeetrid ja oma maja ebaseaduslikult nende maale ehitanud.
Tegelikult on see jama sest J kutsus aasta tagasi maamõõtja ja pani oma krundi piirid täpselt paika. J lasi oma aia ehitada isegi krundi piiridest sissepoole, seda selleks, et nende samade naabritega rahu saada. Tulemus oli vastupidine, ikka oli liiga palju. Väidetavalt oli maamõõtja ära ostetud jne. Olen kuulnud ka, et nad ise olla hoopis oma aeda tänavale laiendanud aga selle kohta pole tõestust, puhas külajutt.
Naabrid pidasid tänaval kriisikoosolekut, kus üks mees, kes ise on tänava suurim joodik ja täiesti mõttetu mees ja meiega isegi kunagi ei räägi ega tere ei ütle, nõudis, et naabrid keelaks meie perele isegi tänaval kõndimise ära ja ainus põhjus on selles, et me oleme selle tõpra J üürilised. Õnneks oli seal meie laste suure sõbra D isa ja tema keeldus sellistest meetmetest kategooriliselt öeldes, et tema ei saa keelata lastel koos mängimast. Minu lohutuseks oli tänaval teisigi peresid, kes meie kaitseks välja astusid. Seal on reas 4 maja, mille omanikud on omavahel õed-vennad ja umbes pooled neist J-ga ei räägi, meie oleme üritanud nende suhetest eemale hoida.
Siis tuli J meie juurde ja palus, et Dejan ütleks naabritele, et me maksame soojustuse eest ise, siis on neil vähem põhjust J rikkust kadestada ja nad saavad lihtsalt meid haletseda, et me selle petturi juures elame ja oma raha raiskame. Dejan saab siis öelda, et näe naine ei taha enam külmas majas elada, peab midagi tegema ;-) ja see on ju iseenesest õige. Tegelikult, ausõna, meie ei maksa midagi peale üüri. Üks naabritest, Z, tuli lausa otse Dejani jutule ja küsis kas see on tõsi, et meie maksame ja et sellisel juhul on tal meist väga kahju sest nad peavad selle soojustuse majaseinast maha võtma kuna see blokeerib meie taga elava naabri sissesõidutee!!!!!!!!!!
Soojustus on kõigest 5 cm paks ja tollele naabrile ei jää see mingit pidi ette ja seda ta ütles otse välja ka, aga mis teha, Z on tema pärast ilmselgelt väga mures.
Sedasi me siis nüüd ennast lõbustame, kahe tule vahel. Inimloomust tundma õppida on kahtlemata väga huvitav ja hariv aga väsitav ka, seda võin teile oma kogemusest kinnitada. Ootame nüüd siis millal nad tulevad soojustust maha võtma, enamus maja on juba kaetud, nädal või paar veel ja kõiks peaks valmis saama. Ja veel - maja on tõesti soojem, tulemus oli praktiliselt silmapilkne, kui oleks tehtud korralik, põhjamaade stiilis soojustus, 10 cm või rohkem, siis oleks ilmselt veel parem aga praegugi on juba väga palju soojem.
Asi sai alguse sellest, et meie maja omanik J ostis kunagi kevadel meeltesegaduse hoos maja soojustuseks vaja minevad materjalid ära ja ladustas nad maja kõrvale õue. Meil ei ole nii suurt kuurialust kuhu neid penoplasti moodi hunnikuid panna. Vahepeal läksid asjad peres allamäge ja soojustuse seina panemine lükati muudkui edasi, poeg kaotas töö, raha põle noh või kui on siis kulub mujale, tütar sünnitas poja, vaja minna lapselast vaatama jne. Aga siis tegi keegi tark mees talle selgeks, et kui ta need materjalid nüüd talveks vihma ja lume kätte jätab, siis lähevad kõik hukka ja kevadel võib selle lihtsalt ära visata. Hoiatus mõjus motiveerivalt ning paar nädalat tagasi tulid kohale töömehed ja hakkasid soojustamisega pihta.
Ja vat siis läks elu huvitavaks. Ootamatult selgus, et enamusel naabritel oli asja kohta midagi öelda. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et see tõbras seal üle tee elab nii hästi, et suudab oma majale isegi soojustuse peale panna. Meie olemasolu on juba iseenesest jube lugu sest see tähendab neile igakuist sissetulekut. Ja sellist õnne ei või ju naabrile lubada. Meie käest saadud raha on J üldiselt kõik ka majasse investeerinud, uued aknad pannud ja puha, nii et selles mõttes on ta hea ja mõistlik omanik. Lisaks pean veel korra mainima, et võrreldes eelmise majaga on see praegune ikka tõeline paradiis isegi kui omanikel on omad väikesed kiiksud, aga kellel neid poleks.
Nüüd aga kadedad naabrid: üle tänava elab üks suur perekond kes ilmselt omab ka maad, mille peal on sõidutee. Nemad on pähe võtnud, et meie peremees on varastanud nende maast mõned sentimeetrid ja oma maja ebaseaduslikult nende maale ehitanud.
Tegelikult on see jama sest J kutsus aasta tagasi maamõõtja ja pani oma krundi piirid täpselt paika. J lasi oma aia ehitada isegi krundi piiridest sissepoole, seda selleks, et nende samade naabritega rahu saada. Tulemus oli vastupidine, ikka oli liiga palju. Väidetavalt oli maamõõtja ära ostetud jne. Olen kuulnud ka, et nad ise olla hoopis oma aeda tänavale laiendanud aga selle kohta pole tõestust, puhas külajutt.
Naabrid pidasid tänaval kriisikoosolekut, kus üks mees, kes ise on tänava suurim joodik ja täiesti mõttetu mees ja meiega isegi kunagi ei räägi ega tere ei ütle, nõudis, et naabrid keelaks meie perele isegi tänaval kõndimise ära ja ainus põhjus on selles, et me oleme selle tõpra J üürilised. Õnneks oli seal meie laste suure sõbra D isa ja tema keeldus sellistest meetmetest kategooriliselt öeldes, et tema ei saa keelata lastel koos mängimast. Minu lohutuseks oli tänaval teisigi peresid, kes meie kaitseks välja astusid. Seal on reas 4 maja, mille omanikud on omavahel õed-vennad ja umbes pooled neist J-ga ei räägi, meie oleme üritanud nende suhetest eemale hoida.
Siis tuli J meie juurde ja palus, et Dejan ütleks naabritele, et me maksame soojustuse eest ise, siis on neil vähem põhjust J rikkust kadestada ja nad saavad lihtsalt meid haletseda, et me selle petturi juures elame ja oma raha raiskame. Dejan saab siis öelda, et näe naine ei taha enam külmas majas elada, peab midagi tegema ;-) ja see on ju iseenesest õige. Tegelikult, ausõna, meie ei maksa midagi peale üüri. Üks naabritest, Z, tuli lausa otse Dejani jutule ja küsis kas see on tõsi, et meie maksame ja et sellisel juhul on tal meist väga kahju sest nad peavad selle soojustuse majaseinast maha võtma kuna see blokeerib meie taga elava naabri sissesõidutee!!!!!!!!!!
Soojustus on kõigest 5 cm paks ja tollele naabrile ei jää see mingit pidi ette ja seda ta ütles otse välja ka, aga mis teha, Z on tema pärast ilmselgelt väga mures.
Sedasi me siis nüüd ennast lõbustame, kahe tule vahel. Inimloomust tundma õppida on kahtlemata väga huvitav ja hariv aga väsitav ka, seda võin teile oma kogemusest kinnitada. Ootame nüüd siis millal nad tulevad soojustust maha võtma, enamus maja on juba kaetud, nädal või paar veel ja kõiks peaks valmis saama. Ja veel - maja on tõesti soojem, tulemus oli praktiliselt silmapilkne, kui oleks tehtud korralik, põhjamaade stiilis soojustus, 10 cm või rohkem, siis oleks ilmselt veel parem aga praegugi on juba väga palju soojem.
Friday, October 31, 2014
Aastapäev
Meie Kosovosse saabumise 4. aastapäev. Tõsiselt, kui keegi küsiks nüüd, et kas ma oleks valmis kolima Kosovosse talve hakul ja kahe lapsega, just kaheseks saanud mudilase ja beebiga, hakkaks ilmselt hüsteeriliselt naerma ja ütleks, et otsi lolli;-D.
Aga näe püha lihtsameelsus aitab ehk nagu Koguja ütleb: kes lisab teadmisi, lisab valu.
Me jäime ellu, isegi paljunesime ja tegelikult on praeguseks elu palju paremaks läinud. Pole midagi erilist öelda, ainult, et küll me oleme tublid ;-)
Lisan siia veel paar nostalgia pilti.
Kuidas me sel ajal lapsi vannitasime, et liiga külm ei oleks ja üks pilt meie nunnudest neil ammustel aegadel.
Aga näe püha lihtsameelsus aitab ehk nagu Koguja ütleb: kes lisab teadmisi, lisab valu.
Me jäime ellu, isegi paljunesime ja tegelikult on praeguseks elu palju paremaks läinud. Pole midagi erilist öelda, ainult, et küll me oleme tublid ;-)
Lisan siia veel paar nostalgia pilti.
Kuidas me sel ajal lapsi vannitasime, et liiga külm ei oleks ja üks pilt meie nunnudest neil ammustel aegadel.
Wednesday, October 29, 2014
Elust keskuses
Sellest peaks ju ka natuke kirjutama, et te ei mõtleks, et me siin üldse midagi ei tee.
Ausalt öelda alustasin mina isiklikult seda viimast õppeaastat üsna skeptilises meeleolus. Aastate pikkune kogemus selja taga oli kujundanud arvamuse, et kohalikud inimesed lihtsalt ei hooli oma laste tulevikust või haridusest. Mõni ükskik ehk tuleb ja pooled langevad ka paari nädala pärast välja.
Teate mis juhtus? Tegelikult olid grupid täis juba enne algust ja rahvast muudkui tuleb, iga päev käivad inimesed küsimas, et kas ja millal saaks lapsi tuua. Dejani grupp on juba üle rahvastatud ja ta saatis mõned erksamad-ärksamad lapsed vanemasse gruppi. Mõned lapsed ootavad järjekorras, et kui keegi loobub tulemast, siis nad võivad ühineda.
Meil on nii, et kõige nooremad on nelja aastased, nemad õpivad Dejaniga keele põhialuseid: numbrid, värvid, kujundid, lihtne vestlus jne. Järgmisel aastal lähevad järgmisse gruppi kus on juba teemade kaupa ja veidi keerulisem. Vanemad lapsed käivad kunsti-käsitöö grupis ja teevad seda inglise keeles, teismelistele on vestlusgrupp ja täiskasvanutele 2 erinevat gruppi, üks rohkem algajatele ja teine edasijõudnutele.
Selle aasta ootamatu edu taga võib olla ka võrdlusmoment. Nimelt hakkas kohalik lasteaed ka inglise keelt õpetama, lapsevanemad peavad maksma 5 eurot kuus ja siis on 2x nädalas 30 min tund. Õpetajaks on keegi üle 50 aastane daam, kes kunagi on mingit inglise keelt õppinud aga õieti rääkida ei oska ja hädasti raha vajab. Tunnid on siis näiteks sellised, et õpetaja tuleb tundi ja ütleb: lapsed, täna on meil tund kevadest. Siis jagab lastele kevade teemalise värvimise lehed kätte ja ülejäänud tunni lapsed värvivadki. See siis on kevade teemaline inglise keele tund.
Dejan käis hiljuti lasteaias ja kohtus selle õpetajaga, vaene naine oli hirmus närvis, vist kartis, et temaga hakatakse inglise keeles rääkima ja siis tuleb välja mis olukord tegelikult on.
Mitmed lapsevanemad on meilt küsinud, et miks me ei õpeta lasteaias ka, nagu see oleks nii lihtne, et muudkui lähed sinna ja hakkad õpetama.
Kui me siia 4 aastat tagasi tulime, siis isegi pakkusime kohalikule lasteaiale (mitte see, millest enne juttu oli) et võime vabatahtlikult lapsi õpetada. Direktor läks hirmus närvi, nad ei olnud kunagi kuulnud, et keegi võiks midagi sellist ilma omakasuta teha.
Nüüd on siis mõlemas lasteaias inglise keele õpe sees ja nad käituvad nagu oleks meie keskus neile kaikaid kodaratesse loopimas. Unustades täiesti, et meilt see idee tuligi. Ja mõlema lasteaia laste vanemad toovad lapsi meile, et nad päriselt ka mingit õpet saaks. Sedasi on siis lood praeguseks, ei tea kas nutta või naerda.
Olgu veel mainitud, et meie tiimi koosseis on kõvasti muutunud. Neiu L, kes oli koos meiega üks keskuse asutajatest, pidi tervise pärast koju jääma (Inglismaa koju) ja ei tule tagasi mitte enne Jaanuari, kui siiski tuleb, tervis peab korda saama. L oli üks juhtidest, koos Dejaniga. Noor perekond H ja T on siin nüüdseks 2 aastat ja jäävad loodetavasti veel kolmeks. H õpetab teist klassi, ehk siis 5 aastasi, T tegeleb majanduse ja muidu keskuse korrashoiuga. Meiega ühines vanaproua P, kes plaanib jääda vähemalt kaheks aastaks ja tema abistab õpetajaid, koristab ja on igatepidi muidu vajalik. Paar nädalat tagasi saabusid toredad noored 6 kuuks. Neid on 4, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kõik peale meie on Inglismaalt. Meie A-tiim on 18-19 aastat vana ja toredasti energilised, loodame nendest suurt abi. Tõtt öelda on kõik meie A-tiimid olnud sellised vahvad, igaüks isemoodi loomulikult. Kõikidest on olnud suur abi ja rõõm. A-tiim hakkab osalema tundides, tegema oma projekte ja muidu kohalike noortega suhtlema. Loomulikult aitavad nad keskuse töö kõikides valdkondades. Ja kui nüüd tekkis küsimus, et mida siis mina teen, siis aus vastus on, et kasvatan lapsi ja aitan veidi raamatupidamisega ehk siis ei teegi nagu õieti midagi...
Ausalt öelda alustasin mina isiklikult seda viimast õppeaastat üsna skeptilises meeleolus. Aastate pikkune kogemus selja taga oli kujundanud arvamuse, et kohalikud inimesed lihtsalt ei hooli oma laste tulevikust või haridusest. Mõni ükskik ehk tuleb ja pooled langevad ka paari nädala pärast välja.
Teate mis juhtus? Tegelikult olid grupid täis juba enne algust ja rahvast muudkui tuleb, iga päev käivad inimesed küsimas, et kas ja millal saaks lapsi tuua. Dejani grupp on juba üle rahvastatud ja ta saatis mõned erksamad-ärksamad lapsed vanemasse gruppi. Mõned lapsed ootavad järjekorras, et kui keegi loobub tulemast, siis nad võivad ühineda.
Meil on nii, et kõige nooremad on nelja aastased, nemad õpivad Dejaniga keele põhialuseid: numbrid, värvid, kujundid, lihtne vestlus jne. Järgmisel aastal lähevad järgmisse gruppi kus on juba teemade kaupa ja veidi keerulisem. Vanemad lapsed käivad kunsti-käsitöö grupis ja teevad seda inglise keeles, teismelistele on vestlusgrupp ja täiskasvanutele 2 erinevat gruppi, üks rohkem algajatele ja teine edasijõudnutele.
Selle aasta ootamatu edu taga võib olla ka võrdlusmoment. Nimelt hakkas kohalik lasteaed ka inglise keelt õpetama, lapsevanemad peavad maksma 5 eurot kuus ja siis on 2x nädalas 30 min tund. Õpetajaks on keegi üle 50 aastane daam, kes kunagi on mingit inglise keelt õppinud aga õieti rääkida ei oska ja hädasti raha vajab. Tunnid on siis näiteks sellised, et õpetaja tuleb tundi ja ütleb: lapsed, täna on meil tund kevadest. Siis jagab lastele kevade teemalise värvimise lehed kätte ja ülejäänud tunni lapsed värvivadki. See siis on kevade teemaline inglise keele tund.
Dejan käis hiljuti lasteaias ja kohtus selle õpetajaga, vaene naine oli hirmus närvis, vist kartis, et temaga hakatakse inglise keeles rääkima ja siis tuleb välja mis olukord tegelikult on.
Mitmed lapsevanemad on meilt küsinud, et miks me ei õpeta lasteaias ka, nagu see oleks nii lihtne, et muudkui lähed sinna ja hakkad õpetama.
Kui me siia 4 aastat tagasi tulime, siis isegi pakkusime kohalikule lasteaiale (mitte see, millest enne juttu oli) et võime vabatahtlikult lapsi õpetada. Direktor läks hirmus närvi, nad ei olnud kunagi kuulnud, et keegi võiks midagi sellist ilma omakasuta teha.
Nüüd on siis mõlemas lasteaias inglise keele õpe sees ja nad käituvad nagu oleks meie keskus neile kaikaid kodaratesse loopimas. Unustades täiesti, et meilt see idee tuligi. Ja mõlema lasteaia laste vanemad toovad lapsi meile, et nad päriselt ka mingit õpet saaks. Sedasi on siis lood praeguseks, ei tea kas nutta või naerda.
Olgu veel mainitud, et meie tiimi koosseis on kõvasti muutunud. Neiu L, kes oli koos meiega üks keskuse asutajatest, pidi tervise pärast koju jääma (Inglismaa koju) ja ei tule tagasi mitte enne Jaanuari, kui siiski tuleb, tervis peab korda saama. L oli üks juhtidest, koos Dejaniga. Noor perekond H ja T on siin nüüdseks 2 aastat ja jäävad loodetavasti veel kolmeks. H õpetab teist klassi, ehk siis 5 aastasi, T tegeleb majanduse ja muidu keskuse korrashoiuga. Meiega ühines vanaproua P, kes plaanib jääda vähemalt kaheks aastaks ja tema abistab õpetajaid, koristab ja on igatepidi muidu vajalik. Paar nädalat tagasi saabusid toredad noored 6 kuuks. Neid on 4, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kõik peale meie on Inglismaalt. Meie A-tiim on 18-19 aastat vana ja toredasti energilised, loodame nendest suurt abi. Tõtt öelda on kõik meie A-tiimid olnud sellised vahvad, igaüks isemoodi loomulikult. Kõikidest on olnud suur abi ja rõõm. A-tiim hakkab osalema tundides, tegema oma projekte ja muidu kohalike noortega suhtlema. Loomulikult aitavad nad keskuse töö kõikides valdkondades. Ja kui nüüd tekkis küsimus, et mida siis mina teen, siis aus vastus on, et kasvatan lapsi ja aitan veidi raamatupidamisega ehk siis ei teegi nagu õieti midagi...
Thursday, October 23, 2014
Tõestamaks, et lumi tõesti tuli
See on vaade meie ukse eest just praegu. Lumi saabus loomulikult koos suure elektrikatkestusega. Õnneks on olemas puuküte. Hommikul panime generaatori ka tööle, et vett saada. Linna vesi peaks tulema umbes kella 12 paiku, seda antakse siis umbes 4-6 h, oleneb päevast, pühadel võib isegi terveks ööks vett olla. Meie oleme need õnnelikud kaevu omanikud aga ilma elektrita pump ei tööta. Nagu näete minu postitusest tuli elekter ka juba tagasi (muidu internet ka ei töötaks), mulle meeldib kui enamus elektrikatkestust jääb aega kui me magagame. Seekord oli elekter ära umbes 5 h aga aga võib olla ka rohkem, me ju magasime. Mõned ütlesid, et oli üle 12 h ära, vähemalt Pristinas. Suurte ilmamuutustega juhtub see alati. Paneme vaimu valmis, et täna on vahelduv vool, st vahel on ja vahel pole ;-)
Eile oli meil veel + 20 c ja täna siis see. Täitsa vaheldusrikas. Lapsed on igastahes kabuvaimustuses. Eks ma hakkan kombesid välja otsima, et need köhased kabuvaimustajad korraks lumme lasta, enne kui see ära sulab. Ma pole ilmselt veel maininudki, et hetkel on meil Viirus külas. Peter on juba terve, kõik teised kosuvad.
Õnneks oli meie issil eile prohvetlik ilmutus (või vaatas ilmateadet ;-)) ja ta vahetas autol kummid ära. Peter läks õnnelikult kooli ja koolibuss tuli isegi õigel ajal, ma millegipärast ootasin, et buss jääb umbes 2h hiljaks või umbes nii, või ei tule üldse sest tavaliselt on kõik pea peal koos esimese lumega. Aga see bussijuht tundub olevat keskmisest võimekam. Lähen nüüd hommikusi toimetusi tegema, nõud, voodid jms teate küll ;-)
Toredat talve sõbrad!
Subscribe to:
Posts (Atom)
.jpg)